Tõruverelase Liia Lästi (1928-2012) märkmed, mis ta oma elu lõpus kirja pani

Tõnso talu vana elumaja oli praegusest maanteest eemal põndaku peal. Ühel suvisel äikselisel päeval tegi sulane küünis lõunauinakut. Äkki kuulis sulane endale öeldavat – mine siit ära, ja veelkord – mine siit ära. Sulane mõtelnud, et see on unes ja pikutanud edasi. Siis öeldud juba kõvasti ja nõudlikult – mine siit ära! Sulane kuuletunud, läinud välja. Seejärel lõi välk küüni sisse ja süütas selle. Uus rehielamu ehitati paruni käsul päris maantee kaldale, kus see on tänaseni.

Külamehed olid ühel pakaselisel talvepäeval leidnud teelt külmunud hundi, küllap oli haigena ja vigasena sinna pikali jäänud. Kodus visati hunt ahju ette sulama. Seal ärkas ta aga ellu ja põgenes. Sellest hakati kutsuma küla Külmahund külaks, mis praegu on aga Tõruvere.

Need jutud on kuuldud küla vanameestelt, kes, käies posti jõul, heietasid piki tunde vanaaegseid lugusid. Kuulasin neid huviga. Kahjuks paljud lood ununenud. Tõnso talus posbi ? talu oli Tõruvere külas.

Tõnso nr 4

Jurjevi maakonnas Kodavere kihelkonnas oleva Alatskivi mõisa pärisproua paruniproua Sophie Reinhold von Nolken kui müüja ja Alatskivi valla hingekirjas sesvate talupoegade Johhanes Karli p ja Samuel Josepi poeg Läst kui ostjate vahel ostumüügi kontraht maha tehtud 29 juulil 1904 a.

Kes oli Punga? Riia proua elukoht ja selle sugulane? Kookn Aleksander – tema tegevus ja elukoht. Naine oli vist Tubinalt pärit.

Beezi üle?riide ostmine Jänese poest.

Musti Kusta laadalkäik ja puhkus karjamaal.

Moori Aleksi mesilased ja mee peitmine, arusaamatu sõna pliitaga Kuningvere järvel kalal.

Enne sõda oli Alatskivi mõisas piirivalve kordon. Ümbruskonna peremehed käisid õhtuti aegaviitmas, mängisid kaarte ja aeti meestejuttu. Ühel sügisõhtul tuli üks Peatskivi peremees heas tujus kodupoole läbi võsa. Kuuleb müdinat nagu keegi tuleb vastu. Sirutab käed ette ja järsku sarved pihus. Silmapilk kaine. Oli karjast mahajäänud lehm.

Ümbruskonna kohanimed Lehmasoo, Annemägi, Ristimägi, Laane, Sudemägi.

Ajapikku unustatakse meie nimi (Andres Sööt).

Tõnso 4 oli ostetud kahe sugulase poolt ja nii jagati elumaja pooleks ning ka põllud. Elamust kummalegi oli 2 tuba ja köök, rehealune ja tare olid ka ühiskasutusel. Õu ja kõrvalhooned olid eraldi. Talu maadel oli paar või kolm nn pobuli kohta. Üks oli Kokora poole, paarsada meetrit väike maja, millest oli järel ainult kelder ja seegi jäi uue tee alla. Seal elas minu ämma jutu järgi sauniknaine, keda kutsuti Riia prouaks. Ju ta olnud sakste virtinaks. Tuba olnud säetud ja sängipeal patjadel laiad einsatsid. Teda oli kutsutud pidudele-sündmustele söögitegijaks. Suviti oli olnud ta oma vaskkateldega taludes sahvti keetjaks, sest kuna see talunaine selleks aega võttis ja palju sellest hooliti, see rohkem sakste värk. Kas ta oli üksik või abielus seda ei tea. Aga kellegi sugulane ta külas oli, siis elas seal veel Punga nimeline mees, kellest tihti räägiti. Teine maja oli kaevu kohalt üle maantee. See oli veel kaua püsti. Seal olevat kunagi olnud pood. Hiljem elas Otsa pere, kelle talu on praegu samas külas. Sõjajal kolis sinna Andersoni nimeline kingsepp, kes hiljem sealt läks Kohtla-Järvele. Siis oli veel lühiajalisi elanikke läbijooksikuid ja viimane oli Tooni nimeline naine oma kolme tütrega. Üks tütardest abiellus Savastvere külla, teine elas linnas ja kolmas oli Tooniga koos. Ta oli vist Venemaalt tulnud. Hiljem kolis ka tema Tartusse. Õiget elanikku seal enam ei olnud ja nii see maja läks vanadussurma. Maja juures oli väike laut ja kuur. Oli aialapike ja mõned õunapuud. Musti talu maapeal oli ka väike maja, mis veel hiljuti alles oli seal, seal elas Musti Liine. Majas oli väike esik, köök ja tuba. Ümber maja natuke aiamaad. Peale Liine surma jäi omanikuks tütar Musti Mahta, kes majakese maha müüs. Siis veel oli karjamaa taga varemed, kus olevat olnud kas ehitusmees või sepp? Nimi olnud Jüri. Eks need inimesed käisid taludes tööl, peeti oma seapõrsast, talvel tehti perenaisele kedrust, sest linad ja takud tulid omal lõngaks teha ja kangaks kududa. Oli vaja linst riidekangast ja takust kotikangast. Tubina metsatuka taga oli majakene, mis koosnes ainult ühest ruumist ja kuulus Aleksander Koogile, kes kutsuti MunaKoogiks, sest ta ostis kokku mune ja käis neid linna müümas. Eesti ajal oli tal linnas oma pisike vürtsipood Narva mäe all, sõjaajal kolis ära maale, sest pood oli vist põles pommitamise ajal. Ta oli hästi jutukas mees. Naine oli pärit Tubina talust ja sealt siis sai maja ja maad, nemad pidasid lehma.

Ühe talu varemed olid veel Kori talust eemal põllu peal. Sealt polnud alles muud kui varemed ja palju ploomipuid. Mis selle talu nimi oli midagi vist Nahkruga. Meeldejäävaks oli veel Villie Kusti, kes rääkis ilusat Kodavere murrakut. Naabriteks oli veel Moori talu, vist Lokuta. Sealt küüditati Siberisse perenaine Pauline Moor. Seal elas ta meie peres kuni vabanemiseni, siis sai majahoidja koha Tartusse, pisikese kööktoaga. Oma koju teda ei lastud. Tema tütar Eha Moor-Riisberg õppis küüditamise ajal ülikoolis. Seda aga kätte ei saadud, küll aga visati ülikoolist välja. Poeg Harril tuli sõnavahetus Palal pidu ajal, tulistas miilitsat ja pidi siis minema peitu. Kuna ta oli minu mehe sõber, siis oli ta väga tihti meie pool peidus. Varjamise kohti oli tal mitmeid, aga viimati kellegi tubli inimese abiga püüti teda Tartus ja haarangu käigus lasti ta maha. Surnukeha varastasid anatoomikumist sõbrad ja ta maeti Tartu Peetri surnuaeda.

See oli siis kui Kalevipoeg tuli peipsi tagant koju, küllap oli tal juba siis venelastega asjaõiendusi. Jõudes koduranda tundis Kalevipoeg kasukas kihelust. Kalevipoeg mõtles, et tõi Venemaalt kaasa söödikud, võttis kasuka seljast ja raputas. Kasukast kukkus välja kolm venelast Välgi metsadesse, kuhu lõid oma eluasemed. Nende järeltulijad elavad veel põlvest põlve, tänaseni välja.

Kalevipoeg oli väsinud, pani hobuse kammitsasse ja heitis ise puhkama. Vahepeal tulid hundid ja murdsid hobuse. Võitluse jälgedest ja hobuse verest tekkis Virtsu soo. Sadul jäi soo äärde võssa, kus lõpuks kiviks muutus, seisis seal kaua aega kuni üks talumees ta oma aia taha vedas. Väsinud pikast teest, tahtis Kalevipoeg endale sängi teha. Võttis pihuga mulda särgisabasse ühest kohast – sinna tekkis Mustjärv, teisest kohast – sinna tekkis Kuningvere järv. Edasi minnes pudenes mulda särgisabast üikk joru – sai Lästiniidu mägi. Viimase mulla puistas maha ja sai endale hea aseme – Kalevipoja sängi. Siis oli veel mingi õiendus kividega, vist Nina rannas? Aga seda ma ei mäleta enam.

Üks lugu oli veel sellest, kuidas Alatskivi Linnamäe kõige järsema külje sees pidi olema rauast uks. Uksel ketras vanaeit. Uks pidi avanema. Aga ei mäleta, kas jõudu-, uusaasta või siis jaaniööl. Vanamehed, kes seda lugu rääkisid, olid käinud Linnamäe nõlva koputamas ja see oli vastu kõmisenud.

Mäike metsavahi juurest üle mägede on soo, mida kutsuti Raudsilla sooks. Sellest soost olevat läbi läinud Rootsi kuninga tee. Teed tehes oli täidetud sood palkidega. Küllap võib see tõsi olla, sest kuulsin seda lugu veel hiljuti ühe Nõvaküla mehe käest. Praegu ma sinna ei oska minna aga 1960ndatel aastatel oli seal tõesti midagi, mis meenutas teed.

Ennevanasti surnud Koosal vallasant. vallasandid olid üksikuks jäänud vanad vased inimesed, keda saadeti talust tallu, kus neid söödeti, joodeti, pesti ja riietati. Igal vallal olid omad sandid. Niisiis suri Koosal vallasant, keda tuli matta Alatskivi surnuaeda. Vallast saadeti kaks poissi kahe hobusega sandiküüti – sant oli vaja kirtsuga Alatskivile tuua, kus köster pidi saatesõnad peale lugema. Poisid istusid esimesele reele, kirst laaditi tagumisele ja sõit algas. Tee oli tuisanud ja umbes, poisid andsid hobusele piitsa ja ei märganud, et tagumiselt reelt kadus kirst – kukkus kummuli ja surnu veeres välja. Kui nad avastasid, pöörasid otsad ringi ja sõitsid tuldud teed tagasi. Vahepeal oli järelesõitnud külamees avastanud jahtunu, võtnud külmunud surnu ja pannud lumehange seisma, toigas pihku. Poisid vaadanud – vanamees püsti, toigas pihus ja ei julenud hulk aega ligi minna. Lõpuks saanud, milles asi, astunud ligi öeldes: vanamees, ära löö, ja asetanud kirstu surnuga reele tagasi. Nüüd jõuti õnnelikult surnuaeda, kus köster vallasandi ausalt maha mattis.

Käsikirja ümber kirjutanud W.K. juulikuus.