Kokora sümbol

Kahju, et Kokora mõisaaegne kuivati ei saanud külakeskuse kohaks. Malle annaks selle hea meelega kasutusse. Teeks vaid keegi selle korda. Ilus on see kuivati küll, tervitab alati oma torniga, tulgu rändaja siis Pala või Nõva poolt.

Onu Tomi onnike

Väga lustlik pilt vene aegsest Kokora bussijaamast. Aikki Kalvi albumist.

Passi küla kaart 1912. Pundre tuuleveski asukoht on ka peal

allikas: EAA

Kokora koolidest

Savastvere kool 1863

 

poeg ja tütarlapsi 22, muidu kooliskäijad 44. õpetajaks 35. aastane Jaan Stahlberg, õppis koolmeistriks Kodavere köstri juures, on abielus, ei saa ei palka ega moona. Ei pea samas teisi ameteid kooli kõrvalt. Õpetab üksi ilma abita. Kooli tullakse 7 aastaselt, õpitakse rehkendust, lugemist.

Torila külas 1853.

 

57 poissi ja 52 tüdrukut. Külas on 109 last, kes kooli peavad käima. Õpitakse laulmist, lugemist, rehkendust, kirjutamist. Kooli tullakse 7. aastaselt, käiakse 17. saamiseni. Õpetajaks on 32 aastane poissmees Jürri Reinomägi, õppinud Kodavere köstri juures maa keeles. Ametis 9 aastat, ilma abita. Tuluks on maalapike ja 3 vakka vilja küla poolt. Ka Tedrekülas on tol ajal väike külakool.

Küll see Torila oli ikka kunagi suur küla.

Veel ajatabelit

1944 märts, Kallaste. Akadeemia, nr 5, 2012 (sellele loole eelneb (paar numbrit eespool) veel üks huvitav lugu Savastverest, kuidas Vene langevarjur Välgi metsadesse lendas), jutustab Harry Hint. Allpool oleva loo iva oli selles, et sakslased sõdisid küll Venemaa vastu, aga tegid salaja koostööd enamlastega, ehk siis jutt ja teod ei läinud alati kokku. Seda imestab ka Harry Hint ise ja heidab seda sakslastele ette.

Lugu juhtus mobilisatsiooni päevadel, kui ma Kallaste linnas (endine küla) Peipsi kaldal vastuvõtukomisjonis istusin. Äkki kuulsime väljast kisa ja kära. Läksime vaatama ja nägime, et tänaval oli eestlaste ja venelaste vahel siginenud kakelus. Mõned vene poisid olid püsse paugutanud ja eestlased olid läinud neid ära võtma. Tegelikult võetigi poistel relvad käest. Vahekorrad olid juba varem teravad; venelased olid ju eestlasi ähvardanud, et kui saabuvad ajad, küll meie teile siis näitame, pistame teie majadele ja taludele tuled otsa.

Kaklejate jõugule lähines üks võõras mees, võttis taskust browningu ja vabastas laskeähvardusel vene poisid eestlaste käest. Kes see võõras on? - küsiti igalt poolt. Keegi teadis öelda, et see on enamline bandiit, kes venelaste teadmisel ja toetusel kallastel ringi liigub. Tekkis kihinat ja kahinat. Võõras mees taganes apteegi maja poole ja kadus sinna sisse. Üks lähema ümbruse vallavanem tõi oma reelt heinte alt püstolkuulipilduja ja kutsus ka teisi kaasa võõrale järele minema. Üks noorem mees tungiski sisse. Mind kutsuti mõne aja pärast sinna järele, et olevat tarvis haavatuid siduda. Apteegis leidsin ühe mehe surnult põrandalt, see oli meie mees – eestlane. Võõras oli kägaras telefoni juures maas, tal olid jalad läbi lastud. Hiljem suri haavadesse. Nagu selgus, oli siin võõraga lahingut peetud. Mul ei olnud siin midagi parata. Pealegi oli kohalik velsker haavatut juba sidunud.

Siis saabus üks Saksa ohvitser kohale, salajase välipolitsei liige (Geheime Feldpolizei). Ta algas kohe ähvardustega eestlaste aadressil. Meie ei saanud esialgu midagi aru. Alle spärast selgus, et apteegis asus Saksa salajase feldpolitsei kohalik punkt. Sakslane oli vihane ja lubas meile näidata. Süüdistas kõigepealt mind, et ma ei olevat haavatule tulnud abi andma. Lükkasin selle süüdistuse tagasi ja tähendasin, et velsker oli seda juba teinud. Siis tulid teised süüdistused. Tema korterisse olevat tungitud, olevat tema mehi terroriseeritud jne. /---/

Pärast sai kõik selgeks. Bandiidiks peetud mees, kes ka surma sai, oli Nina külast pärit olev Ivan Sõõbin, venelene, kes enamlaste lõpupäevil tegutses hävituspataljonis. Ta oli end varjanud ja siis Saksa Gehaime Feldpolizei teenistusse võetud. Noored mehed, kellelt eestlased relvad ära võtsid, olid samuti Feldpolizei agendid. /---/

***

29 mai 1947. 18. mail lõhkusid Kallaste linna mittetäieliku Keskkooli 6 kl õpilased Vorunin ja Petsonkin Lenini ja Stalini portreed. Asi teatati julgeolekule.

See huvitav ajalooline fakt pärineb kuskilt raamatust, mille nime ma kahjuks enam ei mäleta.

Priit Kulli tõlge Kokora mõisniku venna mälestustest

Ootaks veel mõisniku venna mälestusi. Äkki midagi 1905. aastale eelnevaid, kuidas siis Kokoral toimetati ja elati.

Kokora viimase mõisniku, Kurt von Radleffi, venna mälestused.

Kirja pandud 1960, kui autor oli 80 aastane.

... Kurt pidi Kokora nii pea kui võimalik üle võtma. Poliitilised sündmused näisid kontsentreeruvat sisevenemaale, kus aga tõesti toimused suured kõikumised. Lätis oli Riia vabrikutööliste tõttu rahutu, aga meil Eestis oli veel kord majas. Isal õnnestus mind saata Riiga, Polütehnikumi, kus ma viibisin ühe aasta. Seal astusin ma ühenduse Baltika liikmeks, kus juba mitmed mu varasemad koolivennad Tallinnast elu nautisid.

Aga olukord pidi siiski muutuma. Ka Lätis algas mõisate põletamine ja vabrikutöölised streikisid, läksid maapiirkondadesse ja ässitasid inimesi ülesse. Nii moodustusid jõugud, mis ringi hulkusid ja lugematuid varasid hävitasid. Moodustusid saksa enesekaitse salgad. Mina ühinesin teisel semestril, sügisel, samuti ühe taolise grupiga ja me läksime ca 10 mehega läbi lõuna Liivimaa. Meie baasiks oli ….. aga me ratsutasime ühest mõisast teise ja uskusime, et me nii mõnegi hävitustöö ära hoidsime. Vaatamata sellele hävisid sellel talvel ja kevadel tules ca 86 Liivimaa ja Eestimaa mõisat ja mõõtmatud kultuuri-, kunsti- ja teadusväärtused läksid kaduma. Meil, põhja Liivimaal, Eesti osas, juhtus võrdlemisi vähe, kuid küllalt, et tulevikule mõeldes hulluks minna. Üks Tallinna vabrikutööliste röövimise- ja laamendamise jõuk liikus lõuna poole kuni Oberpalencheni välja ja selle teel jäid järele ainult varemed. Mul oli üks koolivend ….. von Mühlen, tema astus koos oma sõpradega röövlitele vastu ja peletas nad Liivimaalt minema. Hea ja õiglase kohtlemise korral olid eestlased maal truud ja ei läinud taoliste ettevõtmistega kaasa. Nii tulid inimesed minu isa juurde ja ütlesid: "Härra, magage Teie rahulikult, küll meie valvame"! Ikkagi tore tõend heast suhtumisest. Ka mina tulin Lätist koju, sest ei olnud mitte teada, mis juhtuda võib, eriti kus Kokora asub kaugel Peipsi ääres ja ilma isandata. Lõuna pool piirnes suur Alatskivi mõis, kus samuti omanik kohapeal ei elanud. Läänest piirnes maa samuti suure Manteufelile kuuluva Kalkhofi maavaldusega koos oma majade ja metsadega. Ainult põhjapiiril asus von Styksile kuulunud Pala mõis. Nii viibisin ma suurema osa sellest ajast Kokoral, püss seljas. Õhtud ja ööd patrullisin ma hoovis koos ühe truu ametnikuga. Ainult tükk metsa põles maha koos heinaküüniga, mis ilmselt oli põlema pistetud, kuid muidu ei juhtunud midagi. Siiski oli Kokoral tööliste hulga mõnigi rahutu element. Mõisasse kuulus lihtsalt alati üks härra, siis oli Eestis enamasti rahulik. Lätis oli olukord halvem, seal võeti naisi ja lapsi pantvangi, toimus tapmisi ja kogu majanduselu jäi seisma.

Nüüd tuli ka Kurt Kokorale ja temast sai seal hea ja lahke isand kuni pealeilmasõja ajani välja, kus talle kiriku maadest 300 kuni 400 aakri suurune tükk metsa-, pargi-, põllu- ja karjamaad juurde lõigati. Seal tahtis ta majapidamist laiendada, et vana Kokorat edasi pidada, Kokorat, mis juba üle saja aasta emapoolse perekonna valduses oli olnud ja mis oli kõigile, kes seal olid viibinud nii palju ilusaid mälestusi kaasa andnud. Siis tabas teda saatus, mis temale selle elu kitsad raamid olid määranud ja tema, kes ta oli alati nii rõõmus, huumoririkas ja oma sõprade poolt armastatud, sai vankrisõidul oma Krasnogori külast Kokorale õnnetult surma.

Riigi sisemuses oli olukord väga teravaks muutunud ja nii mõneski piirkonnas seiskus kogu elu, sest vabrikutöölised suundusid üha enam maapiirkondadesse. Vene valitsusel oli seega palju tegemist, mistõttu rahutused Baltikumis neile nii tähtsad ei olnud ja nad lasid kuude kaupa kõigel sündida ilma, et nad oleksid sekkunud. Mõnedele natsionalistidest Läti ametnikele võis see, peamiselt Läti revolutsioon, koguni õige tunduda, sest natsionalistlikud lätlased kasutasid võimalust kirjeldada olukorda kui saksa "rõhumise" tulemust ja nii olid mõlemad rahvad ühel meelel sakslaste hävitamisel. Aegamööda märkas ka Vene riiklus, et kui ...

Kokora mõisa teinepool

saeti teatavasti maha ja viidi Kolkja. Siin viide ja foto.

http://pk.rmk.ee/parandkultuur/NH/NH176.jpg




Krundi ostis omanik 1927. a. Vanaisa oli Liivi kubermangu ajal, enne I Maailmasõda,  töötanud ehitusel. Selle maja kõik materjalid pärinevad mõisast kuskilt Kokara kandist. Sakslane mängis maha varanduse. Ostis pankrotivarana välja.

mahamängimine ma usun on muidugi legend.

II Maailmasõja ajali oli hoones Saksa ohvitseride söökla. Tegutses lavka (pood) kuni 1944. aastani. Maja omanikule kuulus ka sadam.