Kokora
viimase mõisniku, Kurt von Radleffi, venna mälestused.
Kirja pandud 1960, kui autor oli 80 aastane.
... Kurt pidi Kokora nii pea kui võimalik üle võtma. Poliitilised sündmused näisid kontsentreeruvat sisevenemaale, kus aga tõesti toimused suured kõikumised. Lätis oli Riia vabrikutööliste tõttu rahutu, aga meil Eestis oli veel kord majas. Isal õnnestus mind saata Riiga, Polütehnikumi, kus ma viibisin ühe aasta. Seal astusin ma ühenduse Baltika liikmeks, kus juba mitmed mu varasemad koolivennad Tallinnast elu nautisid.
Aga olukord pidi siiski muutuma. Ka Lätis algas mõisate põletamine ja vabrikutöölised streikisid, läksid maapiirkondadesse ja ässitasid inimesi ülesse. Nii moodustusid jõugud, mis ringi hulkusid ja lugematuid varasid hävitasid. Moodustusid saksa enesekaitse salgad. Mina ühinesin teisel semestril, sügisel, samuti ühe taolise grupiga ja me läksime ca 10 mehega läbi lõuna Liivimaa. Meie baasiks oli ….. aga me ratsutasime ühest mõisast teise ja uskusime, et me nii mõnegi hävitustöö ära hoidsime. Vaatamata sellele hävisid sellel talvel ja kevadel tules ca 86 Liivimaa ja Eestimaa mõisat ja mõõtmatud kultuuri-, kunsti- ja teadusväärtused läksid kaduma. Meil, põhja Liivimaal, Eesti osas, juhtus võrdlemisi vähe, kuid küllalt, et tulevikule mõeldes hulluks minna. Üks Tallinna vabrikutööliste röövimise- ja laamendamise jõuk liikus lõuna poole kuni Oberpalencheni välja ja selle teel jäid järele ainult varemed. Mul oli üks koolivend ….. von Mühlen, tema astus koos oma sõpradega röövlitele vastu ja peletas nad Liivimaalt minema. Hea ja õiglase kohtlemise korral olid eestlased maal truud ja ei läinud taoliste ettevõtmistega kaasa. Nii tulid inimesed minu isa juurde ja ütlesid: "Härra, magage Teie rahulikult, küll meie valvame"! Ikkagi tore tõend heast suhtumisest. Ka mina tulin Lätist koju, sest ei olnud mitte teada, mis juhtuda võib, eriti kus Kokora asub kaugel Peipsi ääres ja ilma isandata. Lõuna pool piirnes suur Alatskivi mõis, kus samuti omanik kohapeal ei elanud. Läänest piirnes maa samuti suure Manteufelile kuuluva Kalkhofi maavaldusega koos oma majade ja metsadega. Ainult põhjapiiril asus von Styksile kuulunud Pala mõis. Nii viibisin ma suurema osa sellest ajast Kokoral, püss seljas. Õhtud ja ööd patrullisin ma hoovis koos ühe truu ametnikuga. Ainult tükk metsa põles maha koos heinaküüniga, mis ilmselt oli põlema pistetud, kuid muidu ei juhtunud midagi. Siiski oli Kokoral tööliste hulga mõnigi rahutu element. Mõisasse kuulus lihtsalt alati üks härra, siis oli Eestis enamasti rahulik. Lätis oli olukord halvem, seal võeti naisi ja lapsi pantvangi, toimus tapmisi ja kogu majanduselu jäi seisma.
Nüüd tuli ka Kurt Kokorale ja temast sai seal hea ja lahke isand kuni pealeilmasõja ajani välja, kus talle kiriku maadest 300 kuni 400 aakri suurune tükk metsa-, pargi-, põllu- ja karjamaad juurde lõigati. Seal tahtis ta majapidamist laiendada, et vana Kokorat edasi pidada, Kokorat, mis juba üle saja aasta emapoolse perekonna valduses oli olnud ja mis oli kõigile, kes seal olid viibinud nii palju ilusaid mälestusi kaasa andnud. Siis tabas teda saatus, mis temale selle elu kitsad raamid olid määranud ja tema, kes ta oli alati nii rõõmus, huumoririkas ja oma sõprade poolt armastatud, sai vankrisõidul oma Krasnogori külast Kokorale õnnetult surma.
Riigi sisemuses oli olukord väga teravaks muutunud ja nii mõneski piirkonnas seiskus kogu elu, sest vabrikutöölised suundusid üha enam maapiirkondadesse. Vene valitsusel oli seega palju tegemist, mistõttu rahutused Baltikumis neile nii tähtsad ei olnud ja nad lasid kuude kaupa kõigel sündida ilma, et nad oleksid sekkunud. Mõnedele natsionalistidest Läti ametnikele võis see, peamiselt Läti revolutsioon, koguni õige tunduda, sest natsionalistlikud lätlased kasutasid võimalust kirjeldada olukorda kui saksa "rõhumise" tulemust ja nii olid mõlemad rahvad ühel meelel sakslaste hävitamisel. Aegamööda märkas ka Vene riiklus, et kui ...
Kirja pandud 1960, kui autor oli 80 aastane.
... Kurt pidi Kokora nii pea kui võimalik üle võtma. Poliitilised sündmused näisid kontsentreeruvat sisevenemaale, kus aga tõesti toimused suured kõikumised. Lätis oli Riia vabrikutööliste tõttu rahutu, aga meil Eestis oli veel kord majas. Isal õnnestus mind saata Riiga, Polütehnikumi, kus ma viibisin ühe aasta. Seal astusin ma ühenduse Baltika liikmeks, kus juba mitmed mu varasemad koolivennad Tallinnast elu nautisid.
Aga olukord pidi siiski muutuma. Ka Lätis algas mõisate põletamine ja vabrikutöölised streikisid, läksid maapiirkondadesse ja ässitasid inimesi ülesse. Nii moodustusid jõugud, mis ringi hulkusid ja lugematuid varasid hävitasid. Moodustusid saksa enesekaitse salgad. Mina ühinesin teisel semestril, sügisel, samuti ühe taolise grupiga ja me läksime ca 10 mehega läbi lõuna Liivimaa. Meie baasiks oli ….. aga me ratsutasime ühest mõisast teise ja uskusime, et me nii mõnegi hävitustöö ära hoidsime. Vaatamata sellele hävisid sellel talvel ja kevadel tules ca 86 Liivimaa ja Eestimaa mõisat ja mõõtmatud kultuuri-, kunsti- ja teadusväärtused läksid kaduma. Meil, põhja Liivimaal, Eesti osas, juhtus võrdlemisi vähe, kuid küllalt, et tulevikule mõeldes hulluks minna. Üks Tallinna vabrikutööliste röövimise- ja laamendamise jõuk liikus lõuna poole kuni Oberpalencheni välja ja selle teel jäid järele ainult varemed. Mul oli üks koolivend ….. von Mühlen, tema astus koos oma sõpradega röövlitele vastu ja peletas nad Liivimaalt minema. Hea ja õiglase kohtlemise korral olid eestlased maal truud ja ei läinud taoliste ettevõtmistega kaasa. Nii tulid inimesed minu isa juurde ja ütlesid: "Härra, magage Teie rahulikult, küll meie valvame"! Ikkagi tore tõend heast suhtumisest. Ka mina tulin Lätist koju, sest ei olnud mitte teada, mis juhtuda võib, eriti kus Kokora asub kaugel Peipsi ääres ja ilma isandata. Lõuna pool piirnes suur Alatskivi mõis, kus samuti omanik kohapeal ei elanud. Läänest piirnes maa samuti suure Manteufelile kuuluva Kalkhofi maavaldusega koos oma majade ja metsadega. Ainult põhjapiiril asus von Styksile kuulunud Pala mõis. Nii viibisin ma suurema osa sellest ajast Kokoral, püss seljas. Õhtud ja ööd patrullisin ma hoovis koos ühe truu ametnikuga. Ainult tükk metsa põles maha koos heinaküüniga, mis ilmselt oli põlema pistetud, kuid muidu ei juhtunud midagi. Siiski oli Kokoral tööliste hulga mõnigi rahutu element. Mõisasse kuulus lihtsalt alati üks härra, siis oli Eestis enamasti rahulik. Lätis oli olukord halvem, seal võeti naisi ja lapsi pantvangi, toimus tapmisi ja kogu majanduselu jäi seisma.
Nüüd tuli ka Kurt Kokorale ja temast sai seal hea ja lahke isand kuni pealeilmasõja ajani välja, kus talle kiriku maadest 300 kuni 400 aakri suurune tükk metsa-, pargi-, põllu- ja karjamaad juurde lõigati. Seal tahtis ta majapidamist laiendada, et vana Kokorat edasi pidada, Kokorat, mis juba üle saja aasta emapoolse perekonna valduses oli olnud ja mis oli kõigile, kes seal olid viibinud nii palju ilusaid mälestusi kaasa andnud. Siis tabas teda saatus, mis temale selle elu kitsad raamid olid määranud ja tema, kes ta oli alati nii rõõmus, huumoririkas ja oma sõprade poolt armastatud, sai vankrisõidul oma Krasnogori külast Kokorale õnnetult surma.
Riigi sisemuses oli olukord väga teravaks muutunud ja nii mõneski piirkonnas seiskus kogu elu, sest vabrikutöölised suundusid üha enam maapiirkondadesse. Vene valitsusel oli seega palju tegemist, mistõttu rahutused Baltikumis neile nii tähtsad ei olnud ja nad lasid kuude kaupa kõigel sündida ilma, et nad oleksid sekkunud. Mõnedele natsionalistidest Läti ametnikele võis see, peamiselt Läti revolutsioon, koguni õige tunduda, sest natsionalistlikud lätlased kasutasid võimalust kirjeldada olukorda kui saksa "rõhumise" tulemust ja nii olid mõlemad rahvad ühel meelel sakslaste hävitamisel. Aegamööda märkas ka Vene riiklus, et kui ...
No comments:
Post a Comment