Kokora raamatukogude algusaastatel
Kokora vallavolikogu 6. novembri 1897. a. (vana kalendri järgi) protokollis on kirjas “ Kuna laulumängu selts „Vambola“ põhikiri on kinnitatud, lubada selle koosolekuid kui ka laulu- ja mänguharjutusi vallamajas pidada, kui nemad valla talitusi ei sega.“
1925. a. välja antud koguteoses „Tartumaa“ on kirjas, et haridusseltsil Vambola on 70 liiget ja raamatukogu 442 raamatuga.
Et luua sellist seltsi ja asutada raamatukogu. Pidi vallas olema ärksaid inimesi, kes haridusest lugu pidasid, aa samuti tasemel põllumajandus. Tuletame meelde, et esimesed talud Kokora vallas osteti 1867.a. Suurim ostmine oli 1873. a. ning viimased talud osteti mõisalt 1910.a. Eks see kõik andis iseseisvust ja soovi midagi ära teha.
20-ndatel aastatel tegutses Kokora valla peale „Vambola“ seltsi veel laenuühistu, põllumajanduslik ühistu, valla tulekahjude abistamise selts, Kokora tuletõrjeselts, Kaitseliidu kompanii, Savastvere rahvaraamatukogu selts. Kahjuks ei ole alakirjutanu kätte sattunud nende kohta kirjalikku materjali, v.a. Savastvere raamatukogu.
Kohaliku rahva mälestuste järgi tegutses raamatukogu vallamajas, kust see hiljem viidi üle Torila külas asuvasse majja. Neljakümnendatel aastatel viidi raamatukogu sellest majast üle tee asuvasse kauplusse, mis oli ära võetud luuletaja Anna Haava vennalt.
1956.a. alustati Torila raamatukogu üleandmist Kallaste raamatukogule ning järgmisel aastal Torila raamatukogu suleti. Seega sai raamatukogu töötada 60 aastat. Raamatukogu viimase juhataja Leili Songe andmetel viidi raamatukogust ära ja hävitati kõik enne 1940.a. ilmunud trükised.
Raamatukogu „puhastamine“ viidi läbi kahes järgus: kõigepealt korjati ära Eesti Vabariigis välja antud kirjandus, seejärel ka möödunud sajandi kirjandus. Mäletan ise, kuidas Alatskivi kooli katlamajas põletati pakkide kaupa raamatuid. Ei tea, kust need toodud olid ning kellele need kuulusid. Edgar Lassi abikaasa mäletab, et esimene Torila raamatukogu raamatute hävitamine toimus juba 1940.a. Kallaste venelaste poolt.
Olgu siinkohal ära nimetatud viimased Torila raamatukogu juhatajad: August Blaubrick, Maie Härma, Leili Songe.
Teiseks ja nooremaks raamatukoguks Kokora vallas oli Savastvere Rahvaraamatukogu Selts. 15. märtsil 1921.a. toimus raamatukogu juhatuse esimene koosolek, milles osalesid juhatuse esimees Aleksander Tikk, laekahoidja Paul Poolakese ja sekretär Eduard Naarits. Kaks esimest olid Savastverest, Eduard Naarits (Maie Halliku isa) Kuningverest.
Arutlusel oli uute liikmete vastuvõtmine ja peo korraldamine. Selts organiseeriti ajal, mil Vabadussõja lõpust oli möödunud veidi üle aasta. Seltsi liikmeteks astus enamik Savastvere, Kuningvere ja Tõruvere talupidajatest või nende pereliikmetest. Seltsi asukohaks sai Savastvere algkool, kus tegutseti kuni nõukogude okupatsioonini.
Selts ei tegelenud mitte ainult raamatute ostmise ja laenutamisega. Regulaarselt korraldati peoõhtuid, mille sissetulek läks uute raamatute osmiseks ning ürituste läbiviimiseks. Seltsi juures tegutses sega- ja naiskoor, igal aastal toodi lavale 1-2 näidendit. Näiteks 1921.a. O. Lutsu „Pärijad“, 1925.a. „Maja metsa ääres“, 1928.a. L. Koidula „Säärane mulk...“, 1930.a. O. Lutsu „Paunvere“.
Peoõhtul esinesid koorid, mängis orkester, kellele selts esinemise eest ka maksis. Seltsi liikmetele korraldati ka perekonnaõhtuid.
Peale 1926.a. hakati esinema ka väljaspool Savastveret. Nii esineti 1926.a. Nõval, 1927.a. Kadrina mõisas, 1929.a. Kokoral, Nõval ja Alatskivi lossis. Näiteks 14.detsembril 1930.a. Alatskivi lossis peetud peo kavas oli naistrio ja naiskoori esinemine, näidend „Paunvere“, segakoori laulud. Esinemistele järgnes tantsimine orkestri saatel. Pääsmed maksid 30 ja 40 senti, tantsuks 35 senti. Pidu algas õhtul kell 7 ning lõppes hommikul kell 3. peeti väga täpset kulude-tulude arvestust, mille kinnitas juhatus. Juhatus otsustas ka milleks raha kulutada. Alati toodi välja, kui palju maksti peolt saadud rahast kehtestatud makse.
Näidendeid lavastasid kohalikud inimesed ise. Igaks aastaks valiti seltsile näitejuht. Esimestel aastatel tegutsesid näitejuhtidena Gustav Kreos, Eduard Naarits ja Rudolf Kalvi.
Juhatusse kuulus alati ka raamatukogu juhataja. Rida aastaid oli selleks Eduard Nugin, hiljem Albert Lauri. Selts sai toetust Kokora vallavalitsuselt.
On säilinud raamatukogu päevaraamat aastatest 1931-1939, kus on päevade kaupa peetud arvestust, mitu raamatut laenutati, palju oli lugejaid, mehed naised eraldi. Näiteks 1931.a. laenutas raamatukogust raamatuid 344 inimest, välja laenutati 657 raamatut. Rohkem laenutati raamatuid talvekuudel, siis laenutati kuus 5-7 päeval. Suvel laenutati raamatuid 1-2 korda kuus. Ligi 70% laenutajatest olid mehed.
1939.a. nii laenutajate kui laenutatud raamatute arv oluliselt vähenes. Miks, ei ole teada.
Edasi jagas Savastvere raamatukogu teiste raamatukogude saatust. Kõik, kes me õpiisime Savastvere algkoolis 1944-1948.a. mäletame, et raamatukogu kapp asus klassiruumis, kust Albert Lauri andis raamatuid välja ka õpilastele. Olgu märgitud, et algkoolil oli oma õpilaste jaoks ka lastekirjandust.
Kui raamatuid ära hakati korjama, jätkus Albert Lauril julgust oosa neist kõrvale panna. Aastate eest saime temalt lugemiseks selliseid raamatuid nagu A. Mälgu „Hea sadam“, „taeva pilgu all“, A. Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jt. Viimane oli sõjajärgsel perioodil kõige nõutavam raamat, mida anti käest kätte. Seda enam paneb imestama, et aasta paar tagasi sai seda raamatut osta igast raamatupoest hinnaga 1 kroon.
Hiljem viidi raamatukogu Savastverest Tõruverre. See raamatukogu oli juba komplekteeritud nõukogude kirjandusega.
Allkirjutanud tänab siinkohal Albert Lauri, kes lahkesti enda käes olevaid materjale kasutada andis. Tänusõnad osutatud abi eest pr. Lassile, pr. Songele ning hr. Kiissile. Oleksin väga tänulik, kui keegi selle kirjatüki lugejatest annaks teada täiendavatest materjalidest Torila raamatukogu kohta, millest me praegu väga vähe teame.
Kaljo Kiili.
Ilmus esimest korda Alatskivi vallalehes 1997 aastal.
Viis viimast aastakümmet Kokora raamatukogus
Viiekümnendad olid Eesti külaelus keeruline periood. Ent millal ongi maainimesel kergeid aegu olnud. Töö ajab tööd taga, kuid selle kõrval on alati jäänud aega raamatute lugemiseks, isetegevuseks ja professionaalsegi kultuuri nautimiseks. Kokoral on raamatukogu olnud kohaks, kuhu tulla ja kust leida meelelahutust, vastuseid tekkinud küsimustele või midagi hingele.
1951. aastal asus raamatukoguhoidjana tööle Laine Tubin (sünd. Hallik). Ta mäletab, et raamatuid toodi reega Savastverest Kokora-Alatskivi tee ääres asuvasse külanõukogu majja. Selles anti raamatukogule üks tuba. Samas asus ka rahvamaja ja maksuagent. Lähemasse ümbruskonda jäid veel Savastvere algkool, Kokora koorejaam, sideagentuur ja harukauplus. Külanõukogu esimehed vahetusid sageli: Johannes Tuustik, Osvald Must, Elmar Mesipuu jt. Sekretärina töötas Leili Jõgi ( Peetso) ja rahvamaja juhatajana Laine Mesipuu. Ülemused ja kontrollijad olid alati käe-jala juures, sest rajoonikeskus asus Kallastel. Mitmesuguseid tolle aja kontrollakte (osa neist on koguni ainult vene keeles) jälgides saamegi teha põgusa ülevaate Kokora kultuurielust.
Piirkonna elanike arv oli 502, neist lugejaid 150-200. raamatukogul oli kasutada üks köetav ruum. Raamatud ei asunud mitte riiulitel, vaid kolmes suures kapis. Köiteid oli umbes 5000. palju oli ka ajalehti ja ajakirju. Raamatukogust ei tohtinud puududa seinaleht, plakatid-loosungid, riigijuhtide pildid ja autahvel. Kõik need teenisid üht ülesannet – propageerida sotsialismi saavutusi, inimeste töövõite, igasuguseid plaane ja kohustusi. Välkleht pidi vahetuma iga viie päeva tagant ning sisaldama nii kiitust kui laitust.
Raamatukogu ja kultuurimaja abistasid teineteist agitbrigaadide ja külanõukogu lektorite grupi moodustamisel. Peale raamatute laenutamise oli vaja brigaadidena käia kultuurmassilist tööd tegemas ja sotsialistlikku võistlust organiseerimas.
Peale sotsialistliku propaganda tehti ka kõike seda, mis on alati Eesti külaelu juurde kuulunud – toimusid laulu- ja näitemänguharjutused. Ühiselt tähistati mitmesuguseid pühi. Inimestel oli aega ja tahtmist kokku tulla – ametlikult küll XIX. kongressi materjale arutama, kuid tegelikult tehti kõike seda, mis aitas säilitada elurõõmu, lootust paremale tulevikule ja töötahet.
1950. aastate teiseks pooleks oli raamatukogu saanud juurde lugemistoa, lugejate arv tõusis 252-ni. Kõikidest säilinud kontrollaktidest on näha, et L. Tubina tööga oldi rahul. 1959. aastal ta lahkus perekondlikel põhjustel ja asemele tuli Mai Hallik (snd. Nõmmik).
Ka siis läks kõik kord. Inimesed said soovitud raamatuid, üks kord nädalas toimus laenutamine ka majandi kontoris Kokoral. Õpetajate Tamme ja Paabu eestvedamisel hoogustus seltsielu, millest mõistagi võttis osa ka raamatukogu. 1964. aastal asus tööle Sinaida Lauga, kuid juba aasta hiljem Veera Paapsi.
Raamatukogu passist loeme, et piirkonnas oli siis kokku 251 peret kokku 980 elanikuga.
1971. aastal ühendati „Kalevi“ kolhoos „Koidula“ kolhoosiga. Kokora kolhoosi esimeheks sai L. Seppet. Tema lubas raamatukogule Kokora keskuses uued ruumid anda, kuna Tõruveres polnud enam ammu külanõukogu ning raamatukogu oli teistest asutustest liiga kaugel ja avatud seetõttu ainult kahel päeval nädalas, ülejäänud aja töötas V. Paapsi Alatskivil. Ka enamik fondidest oli sinna üle viidud. Kokoral ei olnud enam näiteks populaarteaduslikku kirjandust.
Tol ajal eksisteerisid kolm rändkogu. See tähendab. Et osa raamatuid oli kellegi juures kodus, kust naabrid neid laenutada said. Niisugusteks tublideks abilisteks olid perekond Tuustik Savastverest, hiljem Erna Villik. Tõruveres laenutas Riina Turk ja ka „Koidula“ osakonnas oli väike rändkogu. Raamatuid vahetati neis kord kvartalis.
1973. aastal sai raamatukogu lõpuks kolida Kokorale vanasse Uibo majja. Seal eraldati 2-toaline korter, mille all paiknes suur lagunenud kelder. Laudpõrand oli väga õhuke, seepärast oli talviti äärmiselt külm. Samas majas asus 1988. aastani ka Kokora kauplus ja lühemat aega sidejaoskond.
1973. aasta veebruaris aitas raamatukogu korraldada suure temaatilise õhtu „Sõjateed luules ja proosas“. See toimus Kallaste sööklas ja osavõtjaid oli 107. üritustest kujunes iga-aastane traditsioon tähistada punaarmee aastapäeva.
1974. aastal kolis raamatukogu edasi kontorimaja – Kokora mõisahäärber – ühte tuppa, mis oli väikesele fondile sobilik ja soe. Kaks aastat hiljem Kokora kolhoos likvideeriti ning raamatukogu kolis üle koridori suurematesse ja kenamatesse ruumidesse. Samal aastal kaotati mõisahoones kinosaal. Vaatamata aruteludele külanõukogu istungitel kinole uut sobivat ruumi ei leitudki.
Kokoral oli Alatskivi sohvoosi kartulikasvatuse osakond, arendati ka sordiseemet. Siin käis palju inimesi EPA-st, tehti mitmesuguseid põllumajanduslikke katseid.
Kohalik kultuurielu ei jäänud soiku. Taheti õhtuti koos käia. 1970. aastate teisel poolel toimus mitu kohtumisõhtut kirjanikega. Külas olid Henn-Kaarel Hellat, Ellen Niit, Jaan Kross, Lehte Hainsalu. Igal peoõhtul mängis kohalik külakapell Ellinor Kiili juhatusel. Rahvarohked olid ka kohtumised E. Raua ja E. Tarikuga. E. Uibo eestvüttel arutati L. Brezhnevi teost „Uudismaa“.
1980. aastate algul elas Savastveres Eesti Üliõpilasmaleva rühm, kes ehitas Kokora mõisahäärberi kõrvale (sic!) sigalat. Koostöös nende noortega viidi läbi mitu omapärast üritust: näiteks Kalevipoja teemadel, aatomisõja vastu jne.
Aastail 1971-1981 oli raamatukogu avatud kahel päeval nädalas. Siis leiti, et osa fondidest tuleb Alatskivilt tagasi tuua ning raamatukogu avada viiel päeval nädalas. Raamatute jagamine ja arvelevõtmine oli suur lisatöö. Kogu kirjandus saadi rajooni keskraamatukogult, kellele ka alluti.
1983. aastast alates oli raamatukogu jälle avatud vaid kahel päeval nädalas. Piirkonna elanike arv oli vähenenud. Lugejaid oli sellel perioodil 100-150.
1986. aastal jäi V. Paapsi pensionile ja tööd jätkas allakirjutanu, kes teeb seda siiani. Fondi suurus oli ligi 6000 eksemplari. Rändkogud olid likvideeritud. Nõval asus väike laenutuspunkt, kuid osa sealseidki inimesi eelistas tulla Kokorale, sest siin oli valik suurem.
Nagu kõikide eelmiste töötajate aegadel püüti nüüdki peale raamatute laenutamise üritusi korraldada. Laste jaoks toimusid mõned muinasjututunnid ja täiskasvatnutele kirjandusõhtud. Kirjanikke kaugemalt külla kutsuda enam ei tasunud. Laiali oli läinud tore külakapell, mida tänaseni hea sõnaga meenutatakse. Ometi panid kohalikud noored 1987. aastal kokku oma ansambli ja kui toimus kohtumine kodukandi luuletaja Ü. Lättega, kestis pidu suures kontoriruumis hommikuni. Sel ajal oli põnev kuulata reisimuljeid, mida vahendasid Liia Läst, kes oli käinud USA-s, ja Austraalias reisinud Liia Mägi. Nendest õhtutest võtsid osa keskealised inimesed ja need toimusid raamatukogu ruumides kohvilaua taga. Alati oli selleks ajaks korraldatud ka kirjanduse müük, mis oli väga nõutud.
Kokora osakonda enam peaaegu ei eksisteerinud. Kui ka kauplus sai uue maja, jäi raamatukogu üsna üksi. Toad olid niisked ja jahedad, kuid koos lugejatega elasime lootuses, et peagi õnnestub meilgi kolida uude Kokora külakeskusesse. Teadsime juba täpselt, kus hakkavad selles asuma raamatukoguruumid. Inventargi oli ära tellitud – nii meile kui klubile-kinosaalile. Suured muutused ühiskonnas aga tõmbasid nendele unistustele kriipsu peale. Kadus sohvoos, kadusid ehitusrahad. Taastamisjärgus rahvamaja müüride vahel leiame tuulevarju ja omapärase tantsupõranda vaid Kokora kodukandipäevadel.
Siiski sai raamatukogu 1994. aastal kolida ilusasse 3-toalisse valla poolt äsja remonditud paneelelamukorterisse. Seal oleme teinud valla kultuurijuhi Maret Rätsepaga paar kohviõhtut, korraldanud lihavõttekursuse ja lastele jõuludeks salme õpetanud. Raamatukogus on palju lapsi ka suvel, eriti külapäeva ees ja joonistusvõistluse ajal. Siin saab mängida ja raamatuid vaadata.
Eelmisel aastal likvideeriti sidejaoskond ja nüüd on raamatukogu jälle jäänud ilma naaberasutusteta. Nii mõnigi pensionär ei taha poe juurest ligi kilomeetrist lisakäiku ette võtta, iseäranis libeda või priga. Võibolla kunagi ehitatakse valmis ka spetsiaalselt raamatukogule ja muule kultuurielule sobilikud ruumid, seniks aga on meil soov taastada rändkogud. Palun soovijatel ühendust võtta kolmapäeviti või neljapäeviti. Nii avaneks teie külale võimalus lugeda kõiki ajakirju-ajalehti ja uusi raamatuid ilma Kokorale tulemata.
Raamatukogu tegevust läbi viimaste aastakümnete meenutasime nüüd küll eelkõige suuremate ürituste kaudu, kuid tegelikult on raamatukogu ülesandeks ikkagi raamatute laenutamine ja raamatunäituste korraldamine. Kokoral on seda tehtud juba terve sajand. Peoõhtutest ja üritustest võtab osa vaid väiksem osa inimestest, trükisõna on aga jõudnud igasse perre, iga inimeseni. Arvutiajastulgi ei kao raamat kuhugi ja tore, et raamatukogu näol on koht, kust veel midagi head ilma rahata saab.
Artikkel ilmus esimest korda 1997. aasta Alatskivi vallalehes. Autor Anne Toome.
.jpg)
