Enne Palamust suuri asulaid ei olnud.
Palamuses tehti jälle peatus kuni õhtuni. Siis anti uuesti käsk
edasiminekuks. Öösel jõudsime Saare mõisa. Keelati laiali minna,
sest varsti jätkame teekonda. Istusimegi pervele põlispuude alla.
Istudes siin, kaugel kodust, mõlgutasin mõtteid praegusest
olukorrast, kuidas sõda on paisanud inimesed tundmatutesse
kohtadesse, kuhu rahuolukorras vaevalt oleks kellelgi asja olnud.
Mõtleisn oma kodurahva peale, mida nemad teevad ja mõtlevad. Tuli
meelde ka vend Volli, kes oli siirdunud Soome. Mõlgutasin iseendas
neid mõtteid, kuni uni hakkas vaevama, siis aga anti käsk
edasiminekuks. Jälle venis pikk kolonn kodumaa teedel öises
vaikuses ida poole. Hommikuks jõuti Jõeperasse. Siin peatuti.
Jõeperast liikusime edasi läbi suure metsa. Jõudsime suuremasse
asulasse. Kokora mõisa. Öeldi, et siin tuleb pikem paetus. Voor
asus mõisaõuele, meie aga sinna, kuhu keegi sai, kas hoonetesse või
aeda põõsaste ja puude alla. Mehed sõid ja puhkasid
rännakuväsimust välja. Järgmiseks hommikuks olid mehed erksad
ning välja puhanud. Hakati jälle ringi hulkuma, tehti omavahel või
asula tüdrukutega nalja. Suured naljamehed olid minu tädipoeg
Klaudius Hirv ja Verioralt pärinev Reinmaa või Reinsoo, nime enam
hästi ei mäleta. Nad rääkisid puhast võru murrakut, mis eriti
meeldis kompaniiülemale kapten Talbakule. Seeütles tihti, et Hirv
ja Reinmaa, rääkige Võru murdes oma naljalugusid ja anekdoote.
/.../ mehed teevad seal kommude üle nalja.
Kokoras anti ka marketenderit. Mehed
said viina, suitsu ja muud värki. Viinad pandi kokku ja algas
jooming. Ka kompaniiülem Talbak, samuti rühmaülem, leitnant, kelle
nime olen unustanud, võtsid meeste seltsis joomisest osa. Tehti
nalja, vaieldi ja tuju oli kõikidel ülev. Mõned, kes rohkem purjus
olid, räuskasid, et lööme enne tiblad puruks, siis anname ka
füüreri sõduritele naha peale ja ajame nad Vaterlandi tagasi.
Nende praalivat juttu kuulates tuli umbes nii välja, et Peipsi on
põlvini ja Vene sõdalased arad poisikesed, kelle laialiajamiseks
pole muud vaja kui head kaigast, voolikut ja vett. Ka kompaniiülem
Talbak sattus joodud viinast ja meeste praalivast jutust vaimustusse.
Ta haaras kabuurist revolvri, vehkis sellega ja kõmmutas lähemasse
puusse rida laske, hüüdes, et teeme kommud ja venelased
sõelapõhjaks ja peamehed poome oksa. Kuid joobnud inimese puhul on
relvaga mängimine juba ohtlik ja liig. Kainemad mehed hakkasid
rahustama, taibates, et see asi ei või hästi lõppeda, kuna ka osa
purjus mehi tahtsid relvi haarata ja paugutama hakata, mis oleks
häirinud kohalikke elanikke ja oleks võinud ka õnnetusi
põhjustada. Paukude peale ilmus kohale suurem ülemus –
pataljoniülem – ja ajas ähvarduste saatel mehed laiali, lubades
kõik korrarikkujad kartsa panna. Kedagi siiski ei karistatud ja asi
lõppes õnnelikult. Isegi Talbakut ei karistatud, vaid piirduti vist
peapesu ja hoiatusega.
Kokoras olime kaks päeva. Mehed olid
surmkindlad, et meid viiakse Narva rindele – Krivasoosse. Ja selles
ei kahtlenudki keegi. Kuid kolmandal päeval võeti mehed rivisse.
Toodi nimekirjad ja hakati mehi rivist välja hõikama. Nii koguti
nimeliselt teise rivvi umbes kolmsada meest ja öeldi, et neil tuleb
äraminekuks valmistada. Äraminejate hulka olin ka mina määratud,
samuti Orava meestest Kalamees, Hirv ja ka Reinmaa. Peagi läks meie
väljavalitud grupil marsiks lahti., kuid nüüd juba lõuna poole
Alatskivi suunas, suurem osa mehi jäi Kokorasse maha. Meie aga
jõudsime õhtuks Alatskivile.
Sinna nad jäid ööseks ja hommikul
jätkasid teekonda Kavastu-Koosa-Vara-Tartu. Aasta oli siis 1944, 2-3
august.
No comments:
Post a Comment