Friday, November 30, 2012

Evald Loosaare mälestused Kokoral viibimisest 1940ndail, lõik raamatust


Enne Palamust suuri asulaid ei olnud. Palamuses tehti jälle peatus kuni õhtuni. Siis anti uuesti käsk edasiminekuks. Öösel jõudsime Saare mõisa. Keelati laiali minna, sest varsti jätkame teekonda. Istusimegi pervele põlispuude alla. Istudes siin, kaugel kodust, mõlgutasin mõtteid praegusest olukorrast, kuidas sõda on paisanud inimesed tundmatutesse kohtadesse, kuhu rahuolukorras vaevalt oleks kellelgi asja olnud. Mõtleisn oma kodurahva peale, mida nemad teevad ja mõtlevad. Tuli meelde ka vend Volli, kes oli siirdunud Soome. Mõlgutasin iseendas neid mõtteid, kuni uni hakkas vaevama, siis aga anti käsk edasiminekuks. Jälle venis pikk kolonn kodumaa teedel öises vaikuses ida poole. Hommikuks jõuti Jõeperasse. Siin peatuti. Jõeperast liikusime edasi läbi suure metsa. Jõudsime suuremasse asulasse. Kokora mõisa. Öeldi, et siin tuleb pikem paetus. Voor asus mõisaõuele, meie aga sinna, kuhu keegi sai, kas hoonetesse või aeda põõsaste ja puude alla. Mehed sõid ja puhkasid rännakuväsimust välja. Järgmiseks hommikuks olid mehed erksad ning välja puhanud. Hakati jälle ringi hulkuma, tehti omavahel või asula tüdrukutega nalja. Suured naljamehed olid minu tädipoeg Klaudius Hirv ja Verioralt pärinev Reinmaa või Reinsoo, nime enam hästi ei mäleta. Nad rääkisid puhast võru murrakut, mis eriti meeldis kompaniiülemale kapten Talbakule. Seeütles tihti, et Hirv ja Reinmaa, rääkige Võru murdes oma naljalugusid ja anekdoote. /.../ mehed teevad seal kommude üle nalja.
Kokoras anti ka marketenderit. Mehed said viina, suitsu ja muud värki. Viinad pandi kokku ja algas jooming. Ka kompaniiülem Talbak, samuti rühmaülem, leitnant, kelle nime olen unustanud, võtsid meeste seltsis joomisest osa. Tehti nalja, vaieldi ja tuju oli kõikidel ülev. Mõned, kes rohkem purjus olid, räuskasid, et lööme enne tiblad puruks, siis anname ka füüreri sõduritele naha peale ja ajame nad Vaterlandi tagasi. Nende praalivat juttu kuulates tuli umbes nii välja, et Peipsi on põlvini ja Vene sõdalased arad poisikesed, kelle laialiajamiseks pole muud vaja kui head kaigast, voolikut ja vett. Ka kompaniiülem Talbak sattus joodud viinast ja meeste praalivast jutust vaimustusse. Ta haaras kabuurist revolvri, vehkis sellega ja kõmmutas lähemasse puusse rida laske, hüüdes, et teeme kommud ja venelased sõelapõhjaks ja peamehed poome oksa. Kuid joobnud inimese puhul on relvaga mängimine juba ohtlik ja liig. Kainemad mehed hakkasid rahustama, taibates, et see asi ei või hästi lõppeda, kuna ka osa purjus mehi tahtsid relvi haarata ja paugutama hakata, mis oleks häirinud kohalikke elanikke ja oleks võinud ka õnnetusi põhjustada. Paukude peale ilmus kohale suurem ülemus – pataljoniülem – ja ajas ähvarduste saatel mehed laiali, lubades kõik korrarikkujad kartsa panna. Kedagi siiski ei karistatud ja asi lõppes õnnelikult. Isegi Talbakut ei karistatud, vaid piirduti vist peapesu ja hoiatusega.
Kokoras olime kaks päeva. Mehed olid surmkindlad, et meid viiakse Narva rindele – Krivasoosse. Ja selles ei kahtlenudki keegi. Kuid kolmandal päeval võeti mehed rivisse. Toodi nimekirjad ja hakati mehi rivist välja hõikama. Nii koguti nimeliselt teise rivvi umbes kolmsada meest ja öeldi, et neil tuleb äraminekuks valmistada. Äraminejate hulka olin ka mina määratud, samuti Orava meestest Kalamees, Hirv ja ka Reinmaa. Peagi läks meie väljavalitud grupil marsiks lahti., kuid nüüd juba lõuna poole Alatskivi suunas, suurem osa mehi jäi Kokorasse maha. Meie aga jõudsime õhtuks Alatskivile.

Sinna nad jäid ööseks ja hommikul jätkasid teekonda Kavastu-Koosa-Vara-Tartu. Aasta oli siis 1944, 2-3 august.

No comments:

Post a Comment