Erich Uibu fondist, ümberkirjutused

 

Kodukolhoosi ajalugu (umbes 1939-1944)

Passi küla

Härma Lembit (1961 a)

Passi küla

Külas oli 10 talu ja 3 uusmaasaajat.

Pohlamäe talu: peremees Vilde Paul ja naine Ella, muid perekonnaliikmeid ei olnud. Põllumaid 25 ha, heinamaid umbes 7 ha, karjamaid 5 ha. Lehmi 6-7, hobuseid 2-3.

Passi talu: talus oli neli majapidamist, neli peremeest.

Mardioja Eduard (endine nimi Martinson), ema Liisa, naine Alma, tütred Endla, Maimu, Leevi ja Helgi. Põllumaad 8 ha, karjamaad 3-4 ha, heinamaad 4-5 ha, hobuseid 2 tk, lehmi 4-5.

Jõgi August, ema Miina, naine Salme, tütred Evi ja Virve. Põllumaad 8 ha, heinamaad 4 ha, karjamaad 3-4 ha. Hobuseid 2 tk, lehmi 4-5.

Sepp Eduard, naine Mariie, pojad Osvald ja Lembit, põllumaad 8 ha, heinamaad 4 ha, karjamaad umbes 3-4 ha, hobuseid 2, lehmi 5-6.

Sepp August, naine Aliide, tütred Laine ja Elvi. Põllumaad 8, heinamaad 4 ha, karjamaad 4 ha, hobuseid 1, lehmi 4-5.

Kubja talu. Talus oli kaks peremeest. Maja oli pooleks jaotatud.

Päss August, naine Aliide, tütar Endla, poeg Aksel. Põllumaad 20 ha, heinamaad 10 ha, karjamaad 5 ha. Hobuseid 2-3, lehmi 6-7.

Päss Johannes, naine Alma, tütar Aino. Põllumaad 20 ha, heinamaad 10 ha, karjamaad 10, hobuseid 2, lehmi 5-6.

Väljaotsa talu, peremees Kull Eduard, naine Alma, tütar Leili, pojad Evald ja Eeri. Põllumaad 12 ha, heinamaad 6 ha, karjamaad 4 ha, lehmi 4-5, hobuseid 2.

Karja talu, peremees Otsa Eduard, ema Anna, naine Linda, vend Aleksander. Põllumaad 8 ha, heinamaad 4 ha, karjamaad 4 ha. Hobuseid 1, lehmi 4-5.

Tamme talu, peremees Härma Paul, teised perekonna liikmed: isa Joosep, ema Kata, naine Aliide, tütred Valli, Helgi ja Maie. Põllumaad 8 ha, heinamaad 6 ha, karjamaad 4 ha. Hobuseid 2, lehmi 5-6.

Metskomina talu. Peremees Mihkelsoo Villem, naine Anna, tütar Adeele, poeg Hugo. Põllumaad 12 ha, heinamaad 5 ha, karjamaad 3 ha, hobuseid 2-3, lehmi 6-7.

Paapsi talu. Peremees Kuusik Kustav, naine Liine, poeg Edgar. Põllumaad 11 ha, heinamaad 4 ha, karjamaad 2-3 ha, metsa 2 ha. Hobuseid 2, lehmi 5-6.

Nimi puudub. Peremees Lumi Joosep, tütar Alma, pojad Edgar ja Ilmar. Põllumaad 20 ha, heinamaad 10 ha, karjamaad 5 ha. Hobuseid 2, lehmi 4-5.

Nimi puudub. Kaks peremeest Kiis Jakob ja Kiis Joosep. Kiis Jakob, naine Adeele, tütar Helgi, poeg Aksel. Põllumaad 8 ha, heinamaad 6 ha, karjamaad 3 ha. 2 hobust, 5-6 lehma.

Kiis Joosep, naine Liisa, poeg Verner. Põllumaad 8 ha, heinamaad 6 ha, karjamaad 4 ha. Hobuseid 1-2, lehmi 4-5.

Küla põllumaad olid üldiselt halvad. Neid hinnati hindega 5-8, arvestades sellega, et kõige paremaid maid hinnati hindega 1. küla heinamaad asusid enamasti küla piirkonnas, küla kaugemates äärtes. Metsa oli taludel väga vähe. Mõnel oli heinamaa, nurga peal väike metsatukk umbes 1-2 ha suurune. Külas oli kolm uusmaasaajat: Kiili, Ostra ja Raja. Kiili ja Ostra said maad Pohlamäe talust, Raja sai naaberküla Arrnoniidi talust ja osa Põhlamäe talust.

3 mail 2011 ümberkirjutanud W.

Koduümbrus minevikus ja tänapäeval, 1972

Tõruvere külas kuulus kunagi Alatskivi valla alla. Meie juurest Kasumetsa tagant algasid Kokora piirid. Suuremad talud olid Tubin Aleksandril, Paapsi Eduardil (Jaska). Väiksemad maa suuruse poolest olid Moori Robertil (Lokuta talu), Paap Albertil (Mäe talu).

Meie, st. Jaska talu suurus oli 51 ha. Moori Roberti talu oli 40 ha, Musti Eduardi talus, mille talu nimetus oli Metsavahi A, oli maad 31 ha. Ots Voldemaril, talu nimega Soo A, oli maad 41 ha. Paap Alberti talu suurus oli 33 ha, Kalev Johhannsel (Kraavi talu) oli maad 36 ha.

Kuningvere külas olid esimesteks taludeks Narits Joosepi talu (Kuningvere), mille suurus oli 38 ha. Teiseks Narits Karli (Mäe talu), suurusega 20 ha.

Igal talul oli tehtud oma kindlad plaanid, talud olid nummerdatud. Meie talu oli No 1. talu kaartide peal oli kantud täpselt põllud, karjamaad, metsad, mis antud taludele kuulusid. Talude piirid olid eraldatud piiridega, milledeks olid kiviaiad. Kive oli tõesti siinkandis põldudel palju olnud. Sellest rääkisid endised kiviaiad, kuhu korjati põldudelt kive. Enne kevadtöid kulus mitu töörohket päeva kivide korjamisele, sest aina uuesti oli neid maa seest välja tulnud. Nii tekkis ümbrusse palju kiviaedu. Kaua, ka kolhoosi ajal seisid nad puutumatuna, 1970. aastani. Kuid siis hakkas siis hakkas looduse loomulikule ja nagu harjunud ilule vahele segama maaparandus.

Kodu ümbruses olid mitmed kohad kasvanud võssa ja nüüd toodi kohale suured maaparandustraktorid ja masinad. Kolhoosil ei olnud enam otstarbekas kasutada väikesi põllulappe. Kiviaedade keskel. On vaja suuri põllumassiive.

Enne seda, kui hakati peale kuivendustöödega, raiuti maha hulgaliselt võsa. Mitmed paigad muutusid täiesti lagedaks ja silmal oli seni muutumatut koduümbrust võõras vaadata.

Järgi oli jäetud vaid üksikud puud mõnda kohta. Suured maaparandustraktorid lükkasid kokku aiakivid ja kaovadki viimased mälestused vanadest talupiiridest.

Maaparandustööde eesmärgiks oli parandada maaala kasutamist ja saagikust. Objekti suurus oli 110 ha. Sellest põllumaana kavatseti hakata kasutama 50 ha ja kultuurkarjamaana 60 ha.

Maaparandustööd tegi peaettevõttena Eesti Põllumajandustehnika Jõgeva rajooni osakond. Objekt asub Kokora kolhoosi kaguservas kahel pool Kokora-Alatskivi maanteed. Kokoral asuvast majandikeskusest on umbes 2,5 km kaugusel. Topograafilisi uurimistöid teostas insener Kartas ja Kaseväli sept, okt ja novembrikuudel 1970. Hüdrotehnilised uurimistööd viis läbi insener Kartas. Mõõdistatud maaala pindala oli 239 ha. Reljeefilt on maapind nõrgalt kuni keskmiselt lainjas. Suuremad reljeefi ebatasasused asuvad objekti lõunaosas Alatskivi jõe ürgoru üleminekukohal. Liigniiskuse põhjuseks on põhiliselt pealevalguvad pinnaseveed. Mullad on valdavalt happelised.

1971. aasta sügisel võis juba uudismaale vili peale külvata ja praegu, 1972. aasta kevadel, võib näha orasest rohelisi põllumassiive. Põllumehe põlised vaenlased on lükatud kõik suurde hunnikusse põldude keskele. Kuid ega põllud veel kividest puhtad ei ole. Praegugi veel särab neid üle pead tõstva orase. Raietöö tulemusena tekkis ka hulgaliselt puude kände. Nende jaoks tehti suur auk ja maeti keset põldusid kivihunniku lähedusse maa sisse. Praegu pole seda kohta enam arugi saada.

Objekti maaalal olevas poolenisti parri kasvanud võsas asus Kalevipoja sadulakivi. Muistend räägib, et see olevat Kalevipoja Virtsu sohu uppunud hobuse sadul. Ja tõesti on kivil lohkjas istekoht, mis meenutab sadulat.

Seoses maaala põlluks muutmisega, kus see kivi asus, toodi ta sealt ära. Nüüd asub Sadulakivi Alatskivi-Kokora maantee ääres Paapude aia taga. Seal leidis ta omale uue asukoha, kuigi ümbrus on hoopis teistlaadne kui endises võsas.

Piiride õgvendamisel ettejäänud metsatukke ja kõlvikuid on nüüd põllumaaks muudetud 6,9 ha. Kuigi põldude olukord on muutunud paremaks, aga loetamatud kaks sõna ei taha sellega hästi leppida. Varem jooksis kevaditi vesi läbi teealuste truupide. Maaparandus võttis need välja ja asendas hoopis väiksematega, mis ei lase niipalju vett läbi kui eelmised. Nii oligi selle aasta kevadel kohati madalamates kohtades tee peal suur veeuputus. Vesi jooksis vulinal üle tee, kuigi lund oli talvel vähe, aga kui teda rohkem oleks olnud...Üle tee joostes viis vesi ära ka üsna korraliku tüki teest, tekkis suur auk. Autodega nendest kohtadest oli üpris vaevaline läbi pääseda. Kuid kindlasti leitakse sellele õige väljapääs.

Kasutatud materjal: Objekti maaparandusprojekt

Töö koostanud: Paapsi Eve.

Linaleo küla ajaloost

Hille Piiri, 1960

Reisi proua sures 1893 a, Tiitus Linnas sures umbes 1890. elas Mesipuu Samueli ja Mesipuu Augusti talude vahel. Praegu on see koht võsastunud. Esimene maja ehitati Linaleole 1862 a. Kook Eduardi Rätimetsa talu, Samal aastal ehitati Lõvomäel teine talu, 1863 ehitati Linaleo talu so Piiri talu. Loetamatu sõna asus Piiri Samueli praegusest majast põhja pool.

Linaleo küla on arvatavasti oma nime saanud sellest, et vanasti leotas ümbruskonna rahvas tiikides linu. Soos on veel praegugi palju poolkinnikasvanud tiike. Nende ümber kõigub. Nagu oleks loetamatu peal. Isegi Passilt ja Aapsipealt käidi siia linu leotamas.

Kõik talud ei asunud vanadel kohtadel. Piiride esivanemad on pärit Palalt. Palalt tuli Aapsipeale, Tilli talu koha peal väljal oli talu. Kuna aga Aapsipeal oli liiga tihe asustus, ja praegusel Linaleo küla kohal asustati 16 vakamaad maad ja hariti üles. Piirid tulid ka siia. Tegelikult ei olnudki maad nii palju, algul oli rendimaks 10 rbl, mida iga aastaga tõsteti. 1902. a. oli Linaleo talurent juba 70 rbl. Seal kus elab praegu Mesipuu Samuel, elas varem Moori Peeter. Moori P. vahetas Mesipuu Kaarliga talud ära sellepärast, et Kaarlil oli suur koht, kuna tal oli ka suur pere väikeste laste näol, siis ei olnud ta võimeline talu ülal pidama. Moori Peetri koht oli aga väiksem.

Teine räägib jälle, et Mesipuu Kaarel ja Moori Peeter olevat Alatskivil Kassi kõrtsis joonud, ja seal hakanud Peeter rääkima, et vahetame talud ära, Kaarel kohe nõus, ja vahetasidki ära. Pärast olevat Mesipuu oma kohta tagasi tahtnud saada, kuid ei olevat saanud, sest Välja Juhan kuulnud seda pealt, läinud valitseja juurde ja kõnelenud, et Mesipuu on halb mees, ärgu valitseja lasku enam talusid ümber vahetada. Kui mehed läinud valitseja juurde öelnud see: Kui vahetasite, siis jäätag´ nii.

Ratimetsa talus elas Mesipuu Jaan. Peale selle oli seal Sauli Tooma, tuli sealt, kus praegu elab Lindpere Oskar. Tol ajal lubati linu teha 1 saad, so 3 puuda. Nemad tegid aga 2. kaebati mõisasse, sealt tuldi vaatama, oligi rohkem, võeti kohad käest ära. Saulid läksid Varale. Siis tuli Ratimetsa tallu Elias Kook Kolkja kõrtsist. Ta otsis endale paremat kohta. 1891 või 1892 läks Elias Kook jällegi Venemaale paremat otsima. Ratimetsa jäid Saare Kustas Toomase poeg ja Härm Joosep Madise poeg. Härm oli 2 või 3 aastat Ratimetsal, siis suri ära. Koosalt tuli sinna Kulli Kustas. 1897 või 1898... Paar rida on halvasti loetavad.

...praegu elab seal Rämmal Leida. Talude kohustuseks oli raharent. Linaleo ja Saare talul 70 rbl, Ratimetsal 120 rbl. Vastavalt suurusele. Mõisast sai vabalt aialatte, reepuid, enne pidi andma 10 sülda mõisale ja 10 sülda said siis omale. Kui oli vähem, siis ei antud. Kokku seega 20 sülda. Kasvatati lilli, olid väiksed õunaaiad. Kõige suurem õunaaed oli Ratimetsal 15 õunapuud. Esimene korstna ja akendega talu ehitati 71 aastat tagasi alguses Ratimetsal, siis Saarel, talud osteti päriseks 1902. aastal. Käsiraha oli 200 rbl, riigipanka läks 35 rbl, mõisniku panka igal kevadel ja sügisel 70 rbl. Niiviisi 20 aastat. 1922 tuli teade, et talud võib kohe kinni maksta ühe korraga. Seda tegid Kuusiku Joosep, Otri talus Rootsi Jakob, Piirid. Vanasti oli palju hobusevargaid. Hobune varastati Saare Kustal, Kääri Joosepil. Kui Linaleol veel taludis ei olnud, siis viidi sinna õitsi. Seal oli palju hunte. Venemaale rändasid välja Kook Elias, Lepik Jakob Kusta tarestiku pool, Paapsi Kaarel (Samuel Piiri aias mäe peal). See tuli tagasi, suri Ninale. Lapsed käisid tavaliselt kooli 4 aastat. Kohustuslik ei olnud. Kiisa Kusta käis Kodavere kihelkonna kooli. Saare August, Piiri käisid Ministeeriumi koolis Kallastel. Ajalehtedest loeti peamiselt Olevikku, Sakalat, hiljem ka Postimeest. Linaleolt ei olnud keegi Vene-Jaapani sõjas. Külas kindlat kogunemispaika noortel ei olnud. 1905. a. tehti Koogi väravale Kulli kuusiku äärde karuselli moodi kiik, sinna käis 42 inimest peale. Auk kiviga, kus kiik oli, on veel praegugi veel seal alles. Sinna käisidki kokku. Vahest ka Kääri mäele, Ratimetsa väravale ja mujale. Naelavere, Laheperale, Palale käidi varem kui Naelaverel ja Laheperal ei olnud veel midagi. Laulukoore külas ei olnud, käidi Aapsipeale ja kirikusse laulma. Pille ei olnud, kandleid oli 2-3 tükki. Pillimeestest Kiisa Aleks, Jaagupi vend, mängis klarnetit, käis Torila pillikoori. Kannelt mängis hästi loetamatu Joosep. Pühapäeviti käis meile alati kannelt timmima ja mängima Põder Ernst – kirjanik. Elas praeguses Kiisa talus. Kääri Jakub lõhkus kiige maha, et äkki muidu mõni kukub ja saab haiget. Käidi Alatskivile Punase küüni juurde, kus oli tants ja ettekanded.

1963 algus.

Elekter tungib järjest rohkem ja rohkem eemal suurtest linnadest asuvatesse kohtadesse. Elektrienergia puuduse all kannatasid just Peipsi äärsed kolhoosid. Suvel, Nõukogude Eesti aastapäeval, süttisid elektrilambid Koidula-nimelises kolhoosis. Elektrifitseeriti kolhoosi tootmishooned, karjalaudad, laohooned ning teised suuremad hooned. Elekter on suureks abiliseks töökojas, kus nüüd toimub isegi elektrikeevitamine kohapeal. Järjest rohkem viiakse elektrijuhtmeid kolhoosnike kodudesse. Töölised ostavad kaasaegseid radioolasid, päris kodus on juba televiisorid.

50. Orav ?

Tedreküla ajalugu enne kolhoosi asutamist (1939-1944)

Milvi Põldma 1962

Koduküla enne kolhoosi asutamist (1944-1989)

Külas oli 14 talu. Sori, Piiri, Suitsu, Peetso, Kooli, Oja, Ratasepa, Märdi, Terase, Kruusa, Tooma, Kopli, Niidi, Kalevi – need olid talude nimed enne kolhooside moodustamist.

Sori peremees Nugin Gustav, Mahta, Kalju, Osvald, liine;

Piiri peremees Nugin Kaarel, Leena, August, Ella, Aleksander.

Suitsu peremees Lauri Kaarel, Liisa, Arti, Oskar, Meeta.

Peetso peremees Tiit Kaarel, Kooli Vene Johannes,, Oja Kallaste Paul, Ratasepa Ratasepa August, Märdi Villem Nuka, Terase Teras Joosep, Kruusa Tedre Aleksander, Tooma Põldma Eduard, Kopli Põldma Joosep, Niidi Põldma Rudolf.

Põllumaad olid võrdlemisi head, kuigi Kokora vallas olid paremad maad. Küla heinamaad asusid järve ääres. Heinamaad olid võrdlemisi head. Suurtalusid olid 4, keskmisi talusid 10-20 ha oli 9, alla 10 ha väiketalusid ei olnud. Popsideks olid Velt Miina ja Mari Kooli talus.

Külas ei olnud kellelgi saekaatrit, traktorit, mootorratast, veskit, sõidukit.

Ühistul oli rehepeksumasin. Liikmeteks olid Nugin Kaarel, Vene Elmar, Tiit Kaarel, Tedre Al-der. Põldma Eduard, Põldma Rudolf. Tedrel oli kõige paremad hooned, peamiselt maa tõttu, temal oli ka kõige rohkem töölisi. Venel kõige viletsamad, just maa tõttu. Poolakese August oli alati hädas võlgadega. Oksjone ei olnud, suuremaid tulekahjusid ka ei olnud. Maksud olid väga suured. Aastas pidi ikka mitu koormat õlgi ja vilja viima Palale. Soril ja Tedrel töötas suviti sulane. 11 talus kasutati palgalisi karjaseid. Teenijateks oli nii venelasi kui eestlasi. Teenijatega ei käidud halvasti ringi, teenijad ei vahetunud tihti. Toit ei olnud ka halvem kui pererahval. Töö kestis päiksetõusust päikseloojanguni. Elupõlisteks tüdrukuteks olid Härma Loviisa ja Sooms Ida.

Kõigil käis ajaleht Postimees. Suitsu talul käis veel leht Olevik. Küla suurem lugeja oli Kopli talust Põldma Joosep. Raamatuid toodi Kokora raamatukogust, mis asus Torilas.

Põldmaa Joosepil oli endal väike raamatukogu, umbes 50 raamatut. Raadiod olid külas neljal. Põldma R, Nugin Pauliine, Tedre Aleksander Philips. Põldma Eduardil oli Tuljak. Akusid laaditi veskites. 28 noort võtsid põllutöödest osa.

Linnas koolis käisid Põldmaa Osvald, ülikoolis, sai kirikuõpetajaks. Mahta Vene, ülikoolis, raamatupidaja. Tiit Rihard, sai kohtunikuks, Tiit Hugo käis ülikoolis, aga ei tea, kelleks ta sai. Tiit Aliide lõpetas gümnaasiumi ja sai lapsehoidjaks. Põldmaa Rudolf sai keskhariduse.

Kiriku laulukoorist võtsid osa: Lauri Oskar, Lauri Meeta, Nugin Ella, Vene Mahta, Kallaste Hugo ja Jenny, Poolakese Hugo ja Aleksander, Nuka Linda, Teras Milde ja Aliide, Poolakese Leida, Tedre Aleksander, Põldmaa Alma, Rudolf ja Eduard. Juhatajaks oli Altman ja Küits. Näitemänge ei olnud.

Puhkpilliorkestris mängisid: Kallaste Hugo, Lauri Oskar, Vene Johannes, Poolakese August, Tedre Aleksandril ja Tiit Kaarlil võeti 1940. a. 10 ha maad ära.

Hobu-tööriistade laenutuspunkte ei olnud.

Arreteerimisi ja väljasaatmisi enne sõda ei olnud.

Külavolinikuks oli Kallaste Paul. Lasti sakslaste poolt maha.

Valla TK sekretär oli Vutt. Esimeheks oli Tõruvere August.

Saksa sõjavägesid viibis Tiidul, Lauril ja Nuginitel. Läbisaamine oli hea, Ploom Johannes mobiliseeriti saksa sõjaväkke.

Narits Kaarel, Kuningvere, sündinud 1892?

kirjutanud Ellen Pall 1962

Elu-olu ja kultuurielu.

Vanadel aegadel neljapäeval ei kedratud. Söödi neljapäeval tatratangu putru, hapupiima, isetehtud võid ja kislat. Laupäeva õhtul ei käidud kiigel ega simmanil. Käidi pühapäeva õhtuti. Kokku käidi taludesse. Kord ühte, kord teise tallu ja siis tantsiti ja lõbutseti. Moonakate ja tööliste laste vahel vahet ei olnud. Kuid siis mõisalapsed ei võtnud osa külas olevatest simmanitest. Simmaneil tantsiti polkat, leilendrit ja ka väga vähe valssi. Valssi peeti uuemaks tantsuks. Valsi tekkimise lugu võib seletada sellega, et kord kõndinud mees mööda metsa, püss käes. Näind äkki lindu, lasknud paugu valla. Vaadanud ümberringi, kuhu see lind kukkus ja nii ongi see valss. Keerutatakse, selleasemel, et ringi vaadata. Kõige enam levinud ringmängudeks olid tagumine paar ja „jänese lask“. Siku mänguga prooviti meeste osavust. Eres Daavet oli Savastveres jõumees. Laumets Ruudi lõõtspillimees. Päris palju noori oskas pilli mängida.

Käidi tavaliselt kas kampas kiigel või kusagil mujal. Näiteks kui mõni poiss tahtis tüdrukuga kuhugile mujale minna, siis oli see juba teistel teada ning tegid nii, et ei saanud minna. Aga kui teine kord läkski, siis oli jõle lööming.

Jüripäev, mihklipäev, jaanipäev – neid vanadel aegadel ei peetud. 70-80 aastat tagasi. Mihklipäev oli sellepoolest tähtis, et siis pidid suvetööd lõpetatud olema. Neil päevadel tööd ei tehtud. Jüripäeval, 23 aprilli, vahetati kohti. Võidi ühest mõisast teise mõisa minna. Jürituld ei tohtinud teha. Jürituli oli mõisnike vastu. Roela mõisas tapeti 7 inimest ära, kes tahtisid tuld teha. Jüripäeva teati kui Jüriöö ülestõusu. Ka tantsima ei tohtinud käia Jüripäeval. Kes käis, seda ootas mõisas peksupink.

Jordanid venelastel olid suured pühad. Välgis koolimaja juures peeti jordanit. Papp tuli Välgis koolimaja juurest mäest alla jõe äärde Jeesuse kuju käes. Seal jõe peal peeti jordanit. Suudeldi jeesuse kuju. Kes esimeste hulgas olid, neil ei pidanud ükski õnnetus tulema, ja nad pidavat saama taevariiki. Ninal käidi Peipsi peal jordanit pidamas.

Mihklipäeval oli kombeks, et igas talus tapeti mihklipäeva oinas. Vaene lammas! Vastapäeval tehti vastlasõitu. Tavaliselt Kuningveres Narits Kaarli maja juurest alla järve peale. Reega sõit oli vastapäeva tuju heaks tegemine. Maituld tehti maas, aga jürituld kõrgel. Sääti puud püsti hunniku ja tuli sisse. Küll siis leek läks kõrgele, kõrgele.

Igal külal oli oma lõõtsamängija. Kaartidest oli enam mängitud 21. Mõisnikud ise ka võtsid osa kaardimängust. Velts, veskiomanik, mängis Raadloviga ja 50 sülda puid. Karolinnast Aruoja Anton (surnud) mängis kaarte ning oli hästi tuntud oma kaardimänguga. Tööd Anton üldse ei teinud, elas ära kaardimängust. Mitmel korral taheti teda tappa, sest tal oli palju raha. Kord löödigi nii et ninast ja suurt tuli veri. Aga sai terveks ja mängis edasi. Kahjuks oli ta südamehaige ja suri. Ja ei leitud enam ühtegi nii osavat kaardimängijat.

Torilas, Savastveres, Tedrekülas olid koolid. Neljaklassilised. Savastveres oli õpetajaks Jaan Stalberg. Torilas Markus K. Abiõpetajad vahetasid küll kohti aga teised ei vahetanud. Savastveres oli 30-40 õpilast. Nüüd 19-23. Vanasti olid pikad pingid. Ühte pinki mahtus 10 õpilast. Kõrgema haridusega on Tikk Aleksander, õppis keemiku alal.

Leeris käidi 16-17 aastaselt. Leeripidu tollal ei peetud. 18 aastane oli juba vana ja teda ei tahtnud isegi kirikuõpetaja leeri võtta. Leeriaeg oli 4 nädalat. Nelja nädalaga pidid peas olema palved ja käsud. Õpetati ka usuõpetust, katekismust, kirikulaule ja piiblilugu. Leerimajas oldi kogu aeg. Leeris käidi kaks korda aastas. Üks kord poisid, teine kord tüdrukud. Kord läksid neli leerilast palvepäeval Kallastele ja joonud tüdrukute pool viina. 1892 aastal oli leeris 96 poissi, neid nelja poissi ei olevat tahtnud papp enam leeri võtta. Noominud neid, et kas teil häbi pole palvepäeval minna tüdrukute poole viina võtma. Ja ei võtnudki neid poisse leeri. Siis teised läinud kirikuõpetaja juurde palunud ja palvetanud ning need neli poissi võetud siiski leeri. Enne leeriminekut ei kurameeritud. Leeripäeval ei tohtinud isegi kõvasti kõnelda. See oli pühadus kui leeri mindi. Leeris käies oli seljas oma tehtud riided. Poisid said tuttavaks kaugemate tüdrukutega kirikus käies. Käidi Kodaveres, Alatskivil ja Maarjas asuvas kirikus. Pulmi peeti tavaliselt kaua aega, 7 päeva ja vähem. Esines ka pettumusi kosjasobitajate poolt. Koduväimeheks tulnud mehi just ei pilgatud.

Katsel käisid tavaliselt abielusnaised. Kaasa viidi loomulikult toitu. Kes paremat, kes halvemat. Näiteks: kislat, riisi-, tanguputru.

Kui olid kirikupühad siis kirik oli puupüsti täis. Kodaveres oli 3000 inimest kirikus.

Kui kõrtsides viin ära kaotati siis tuli kinnine viin. Ning siis hakati viina müüma ainult Kallastel ja Koosal. Tol ajal ei tuntud puskari ajamist. Kui tuli Nõukogude valitsus, alles siis hakati puskarit ajama.

Kokora Vambola seltsi koorijuhiks oli Joosep Tubin. Ja muusikamees Jüri Reinomägi. Vambola selts oli suur ja kuulus. Tegelastest olid seal Viirup, Tubin.

Kord oli tahtnud Kohvelt Kaarel Kokoralt (surnud) naist võtta. Läinduki kosja ja pulmapäev jõudnud kätte. Läksid kiriku laulatama, kuid noorik öelnud, et pole taskurätti, et oota, ta läeb toob ära. Kuid taskuräti äär narmendanud ja siis palistanud musta niidiga. Kaarel vaadanud, et sellest küll õiget naist ei saa. Läind ära ja öelnud, et mul on vaja kusagil ära käia. Ise läinud ära ja järnud pulmalised sinnapaika.

Niisuguseid juhtumeid oli sageli. Taheti näha, kas pruut on heasüdamlik või mitte. Paljud riietasid end kerjusteks ja palusid öömaja. Siis sai vaadata, kas on lahke või mitte. Jälle kord kiitnud pruut, et ta 12 punti linu ära ketrab iga päev. Poiss tahtnud näha, kas ta tõesti nii virk on. Pannu siis linadesse salaja aidavõtme. Õhtu tulles hädaldanud pruut, et aidavõti ära varastatud. Kuna poiss võttis sealt võtme ära ja tegi sellega pruudile häbi. Seepärast valiti harilikult pruudiks naabrid või tuttavamad.

23 september 2010

1895 olnud Narits Kaarlil esimene sindlikatus ümbruskonnas. Juudid tegid. Enamjaolt oli talurahval õlgkatused. Kui talvel oli loomadel nälg, siis võeti katused maha ja söödeti loomadele. Kalapüügi õigust talurahval ei olnud, aga seda tehti ikka salaja.

Sigu müüdi vanasti taludes Tartu lihunikele. Peeti 4-5 siga. Lehmi peeti taludes tavaliselt 7-8 aga lehmad andis vähe piima. Palju peeti lambaid, nii 40 lammast talu peale. Väiksemates 20. Oma hobusega pidi käima mõisas teol. Lambavillast tehti oma perele lõnga ja riiet.

Kokora mõisas müüdi angleritõugu pulle. Enne maarjapäeva käisid lapsed karjas, peale maarjapäeva saadeti vana karjus kogu külakarjaga. Ei mäleta enam, kes oli Kuningveres külakarjaseks. Pärast olid karjasteks vene lapsed. Kevadel lasti loomad välja. Hunte oli palju, kes viisid ikka vahel maja juurest mõne looma ära. Õitsil käidi metsaheinamaadele. Laupäeva õhtuks kogunes õitsile palju noori. Siis lõbutseti kuni varase hommikuni.

Kandimehed olid Kalvil, Pallil, Ploomil.

Pobulid olid meie külas Kiili Jüri, Joosep Poolakese, Paulus Kangro, Käärdi Jüri. Talud osteti Kuningveres korraga 1867 aastal.

Minu kodupaik. Rita Raudjärv.

Minu Kodupaik on Passi küla. See väike küla asub peaaegu Kallaste ja Kokora vahemaa keskpunktis. Passi küla majad asuvad kõik üksteise läheduses. Loetamatu. Minu kodukohas asub lähestikku vaid kolm talu. Siin elab ka kolm peret: Raudjärv, Mardioja ja Sepp. Kahes viimases elavad praegu vaid üksikud vanainimesed. Mardioja Alma elab üksinda sellest ajast, kui suri tema mees Eduard Mardioja (1968). kõik 6 last on täiskasvanud ning elavad oma peredega mujal. Praeguses Raudjärve majas elas varem Passi Kusti (August Jõgi), nii teda vähemasti rahva seas kutsuti. See maja on külas üks vanemaid. Maja on ehitatud Kusti enda poolt. Vana inimeste jutu järgi olevat maja ehitatud tiigi koha peale. Sellest ka vesi, mis veerohketel kevadetel ulatub peaaegu põrandalaudade alla. Vana Passi Kusti maja ase on veel praegugi näha. See asub u 50 m praegusest majast kaugemal. Kõige noorem küla majadest on Mardiojade maja, mis ehitati veel Mardioja Eduardi viimastel eluaastatel. Praegune Mardioja oli vanasti Kati talu. Sellest ka nimed, mida veel praegugi tihti nimetatakse: see Kati Alma, see Kati Eedi.

Seppade talu elumajaks on on vanaaegne pika rehega maja. See maja koosneb kahest poolest, kus elasid kaks peret. Praegu elab ühel pool Lembit Sepp oma 89 aastase ema Marie Sepaga. Teine pool, kus veel tänavuse aasta elas Liide Sepp, on praegu tühi. Üksik haige vanainimene viidi Nõo vanadekodusse. Varem elas Leida? Sepp koos oma tütre Elviga, kes 1970 aastal suri ning tütretütre Edaga?. Eda elab praegu koos oma perega Kohtla-Järvel. Teised Passi küla majad asuvad neist kolmest kaugemal.

Mööda teed Kallastelt Kokora poole võib paremat kätt veel näha ühte talu, mis kuulub Passi külla. See on Härma talu, kus elab Paul Härma koos oma naise Alide ning poja Lembitu perekonnaga. Lembit Härma töötab praegu „Kokora“ kolhoosi loetamatu sõna osakonna juhatajana. Tema naine Aime töötab samuti kolhoosis. Paul on pensionär. Härma kõrval asub talu, mida tee pealt varjab lepavõsa. Seal asub Mihkelsoode talu, kus elab Hugo Metsoja? oma õe Adelega. Hoopis kaugemal asuvad Passi ja Kiisa talud ning endine Kuusiku talu, kus nüüd elab Elfriide Rebane.

Teiselepoole teed jäävad samuti kaugemad Raja ja Kiili talud. Passi küla alla kuulub ka maja loetamatu sõna, kus elab Pohlamäe Ella. Meie küla kaugemaks kohaks võiks nimetada „Lume mägesid“, mis on saanud oma nime kahe lameda nõlvalise künka vahel orus asuvatest Lume talust, kus elab Lume Alma koos oma kahe poja Edgari ja Ilmariga.

Passi küla asub kunagisse Kalevi ja Koidula nimelise kolhoosi ääremaale. Praegu on siin Kokora kolhoos. Veidike selle kolhoosi ajaloost. Praegune Kokora kolhoos tekkis esimestest väikestest kolhoosidest, mis tekkisid peale II maailmasõda 1949 ja 1950 aastatel. 1 mai kolhoos loodi 1 aprillil 1949. Siia kuulusid kahe küla Tõruvere ja Linaleo inimesed, kes valisid esimeheks Ots Voldemari. Mõne päeva pärast moodustasid kolhoosi ka Kokora, Sudemäe, Välja ja Ronisoo külade elanikud. Esimeheks valiti Kaldmäe Elmar. Kõige hiljem astusid kolhooside perre Kuningvere ja Savastvere külad. Nende oraganiseeritud Suvorovi kolhoos alustas tegevust alles 18. mail 1950 aastal. Nende väikeste kolhooside käsi ei käinud sugugi hästi. Puudus oli haritud spetsialistidest. Isegi esimeesteks olid valitud ilma suurema hariduseta inimesed. Mõned neist ei olnud isegi otseselt põllumehed. Näiteks Kaldmäe Elmar oli rätsep. Suvorovi esimeheks valiti Johannes Tuustik.

1951 7 jaanuaril toimus kolme ülalmainitud väikse kolhoosi 1 Mai, Suvorovi ja Kokora ühinemine. Tekkinud uuele kolhoosile anti nimeks V.I Lenin. Kolhoosi esimeheks valiti Hugo Teras. 1959 aasta 19 veebruaril seoses rajoonide reorganiseerimisega likvideeriti Kallaste rajoon. Kolhoosi üldkoosolekul muudeti kolhoosi nimi, kuna Tartumaa rajooniga ühinedes oli nüüd kaks Lenini-nimelist kolhoosi, uueks nimeks sai Kalevi kolhoos, kuna kolhoos asub Kalevipoja sängi vahetus läheduses. 16 veebruar 1959 valiti kolhoosi uueks esimeheks Arnold Raudjärv.

1971. aasta veebruaris ühendati Kalevi ja Koidula nimeline kolhoos, uueks nimeks sai Kokora kolhoos. Kuni 1973 aasta märtsini töötas kolhoosi esimehena Raudjärve Arnold, peazootehnikuks jäi endine Kalevi kolhoosi zootehnik Kalju Paabu, peaagronoomiks jäi Ain Pärnsaar?. Pearaamatupidaja Voldemar Rätsep. 1973 aasta märtsis tuli Kokora kolhoosi esimeheks Lembit Seppet. Vahetusi toimus ja peaspetsialistides. Pärast Ain Pärnsasaare pensionile minekut sai peaagronoomiks Elmar Kähr, agronoomine töötab kolhoosis ka tema naine Tiia. Sel aastal asusid kolhoosi tööle EPA lõpetanud Tiiu ja Ilmar Peedo. Kolhoos koosneb loetamatu sõna osakonnast. Kokora osakonna juhataja on A. Raudjärv, Koidula nim. osakonnal Lembit Härma.

Sudemäe

Tiiu Kalvi 1964

Sudemäe küla sündis 1921. aastal Kokora mõisa maade rahvale jagamise järel. Koosnes kõik asundus ja juurdelõigete taludest. Talude arv oli 10, talude suurus 10 ja 20 ha vahel. Talude nimed Mädasilla valdaja Bloom Oskar, Jõe valdaja Peetso Aleksander. Kungla valdaja Pall Johannes, ennem Jürgenson. Mustjärve valdaja Kalvi Rudolf ja Eduard, ennem Sattik. Emumäe valdaja Kangro Aleksander. Kureniidu valdaja Jõgi Eedi ja Elmar. Laane valdaja August Villik. Uusesepa valdaja Rämmal Karl (käsitöötalu).Sudemäe valdaja Peetso Johannes ja Osvald. Vahtra valdaja Nugin Eduard. Maade häädust võiks hinnata: mõisa ääremaad. Popse ei olnud. Lüpsilehmi oli taludes 3-6. Heinamaad olid kõik endisest Kokora mõisa heinamaadest. Metsa oli Mädasilla, Mustjärve, Kureniidu ja Sudemäe taludel, kuid mitte üle 10 vakamaa. Peekoneid üle 10 keegi ei müünud. Hobuseid oli ikka 2, peale Mädasilla, Jõe, Kungla ja Uuesepa, kellel oli ikka üks hobune. Küla tekkimise järel ehitasid kõik uued hooned. Hoonete suurus olenes peremehe hoolsusest, sest kodanlik valitsus andis kõigile asunikele ehitusmaterjali. Veksli võlga ei esinenud. Kuid olid riigilt ostuvõlad, mis oli jaotatud igaaastaseks kustutusmaksudeks. Oksjone ega tulekahjusid ei esinenud.

Peremeestel oli valla päärahamaks, mis olenes valla eelarvest. Sulaseid, tüdrukuid ei peetud, sest talud olid sedavõrd väiksed. Karjused olid peamiselt Peipsi äärest vene lapsed. Hooaja tööl kasutati päevalisi.

Ajalehti luges ikka iga pere, nimelt Põllumees käis Bloomil ja Kalvil. Ilukirjandust loeti enam-vähem igas peres; ja seda laenutati Savastvere Rahvaraamatukogu Seltsilt. Oma raamatukogusid nimetamisväärselt ei olnud. Raadiod olid Bloomil, Kalvil ja Nugin Eduardil. Aku laadimine sündis mitmel viisil. Bloom Oskaril oli omavalmistatud tuulemootor. Värv Elmaril Savastvere külas oli veega töötav laadija, siis veel Alatskivi villavabrikus.

Tartus Tehnika Gümnaasiumis käis Kalvide vend August, kes lõpetas ka ülikoolis majanduteaduskonna. Hiljem Kangro tütar Asta lõpetas õigusteaduskonna, kes on praegu Tartus prokurör.

Savastvere Rahvaraamatukogu Seltsil oli laulukoor asukohaga Savastvere kooli juures, mida juhatasid kooliõpetajad. Kreos Gustav, Villemson Karl, Kaldaru Villem. Sudemäe külast võttis laulukoorist osa Kalvi Adele, Kalvi Rudolf, Peetso Aleksander, Alatskivi Tuletõrje Ühingu puhkpilliorkestris mängisid Kalvi Rudolf, Peetso Aleksander, Jõgi Elmar. Paremad näitlejad olid Peetso Johannes, Peetso Aleksander, Kalvi Rudolf. Suurematest mängudest võiks nimetada Parvepoisid, kraavihallid, Lutsu äripäev, Võsavennad. Laulumängud Kaljusaare kuningas, Ränduri tagasitulek, Sulase südameraasuke. Paaril korral prooviti edu operettigi.

Talupidajatest ühtegi ilma hariduseta ei olnud. Kuna talud olid väikesed, siis maa äravõtmist ei olnud. Nõukogude aktivist oli Bloom Oskar, kes teostas ka kontrolle. Okupatsiooni ajal vangistati Bloom Oskar ja Peetso Osvald, kes oli Naelaveres hobulaenutuspunkti juhatajaks ja on tänaseni teadmata.

Mõrvamisi ei olnud. Kuna viljanormi võeti põllumaa suuruse järgi, siis Sudemäe külal see väga kohutav ei olnud, sest põllumaad taludel üle 10 ha palju ei olnud. Olid veel piima ja liha normid. Kui majapidamiselt midagi poolmuidu ära võetakse, siis mõjub see halvavalt. Tööstuskaupu sai valla lubadega. Olid ka punktid, mida sai linade müügist, nende eest sai riiet osta.

Koduküla enne kolhoosi

Lassi Liivi (1961. aastal)

Teated saadud Lassi Osvaldilt

Kodukülas oli enne nõukogude võimu umbes 30 talu. Taluperemeeste nimed olid järgmised: Enu Joosep, Vara, Tubin, Markus, Pohlamäe, Õunapuu, Kulli jne. Karju oli taludes veiseid 14 tükki, sigu 8 tk, hobuseid 3-4 tk. Suuremad talud olid Enul, Pohlamäel, Koidu Kustal, Pärsikivil. Ploomi talus oli kõige suurem piimakari. Kuni 15 lehma oli karjas. Aastas müüdi umbes 10 tk ja nuumati kuni 4 tk.

Pärsikivil oli rehepeksumasin. Teisi ei mäletata. Arvatavasti ei olnud. Saekaater oli Põdral. Külas oli ka ühine rehepeksumasin.

Kõige parimad või rikkamad talud olid Lassi talu või Väljaotsa, Tiit Kaarlil ja Tiit Kustal.

Tiit Kaarlil ja Tiit Kustal ning Kõrvi Herbil olid aasta läbi tüdrukud ja sulased. Samuti olid Enu talus teenrid aasta läbi. Teenimas olid taludes nii vene küladest kui ka kehvematest eestlastest.

Külas peamiselt tellisid ajalehti ja ajakirju taluperemehed. Ajalehed oli Postimees ja Olevik. Sepp Eduard, Tiit Hugo, Tiit Richard, Kõrvi Elmar, Halliku Osvald käisid ülikoolis.

Keskkoolis käisid Lassi Eedi, Lassi Hugo ja Kõrvi Hugo. Taludtöödest või põllutöödest võtsid osa kõik noored. Talurahvas võttis osa laulukooridest. Vambola koorist võtsid osa juhatas Rosenberg. Näitemänguringe oli samuti. Osa võtjad Kõrvi Osvald, Kõrvi Elmar. Suurematel taludel võeti ära kõik nende maad. Laenutuspunkte ei olnud meie külas. Teistest ümberkadusetes taludes oli, kellel oli rohkem hobuseid. Enne sõda ei olnud ka arreteerimisi ega väljasaatmisi meie külas.

Savastvere

Helve Michelson

1961-1963

Koduküla enne kolhoosi

Kolhoosi asutamine ja organiseerimine

 

Kodukolhoosi ajalugu

Koduküla enne kolhoosi asutamist.

Meie külas oli enne nõukogude võimu kehtestamist (umbes 1939-1941) umbes 27 maja. Esimene maja küla lõpus oli Lagastiku talu. Selles majas elasid kaks perekonda: Aleksander Peetso ja Elmar Veldti perekond. Al. Peetso perekonda kuulusid naine Amanda, pojad Hannes ja Haldur. Keskmiselt elasid nad. Elmar Veldi perekond koosnes naisest Aliidest, pojast Matist ja peremehest. Nad elasid päris keskmiselt. Nüüd elavad selles majas perekonnad Reima ja meie. Järgmises talus, nn Lelle talus, elas Lelle oma tütrega. Tema tütar oli külas üks ilusamaid tüdrukuid. Nende maja oli külas üks suuremaid. Selles majas oli köök ja viis tuba, kuid kõik olid ilusti mööblitega sisustatud. Praegu elavad selles majas perekond Tuustik ja Peetso. Kolmandas majas elas perekond Kuusik. Ka talu nimi on Kuusik. Sellesse perekonda kuulusid peremees Juhan, naine Miina, tütar Ella ja pojad Eduard, Aleksander ja August ning naise Miina õde Sohvi ja ta mees Villem. Neljandas majas oli poodikauplus, mida külastasid peamiselt Savastvere küla inimesed. Selles kaupluses müüs Villem Kuusik. Kaupluses müüdi nendel aastatel peamiselt vilja, sest siis oli põud ja vilja oli vähe. Vilja müüdi inimestele loomade jaoks, sest külas oli palju loomi. Viiendas majas elas perekond Turk, kuhu kuulusid naine Alviine ja tütar Friida. Selles perekonnas olid töökad inimesed. Nende perekond lõbutses tihti ja sellepärast käisid sinna majja kokku kogu küla noored. Kuna nendel olid suured toad ja sellepärast olid tantsud ja pidustused peamiselt tubades. Kuuendas talus elas perekond Aid. Sinna perekonda kuulus ainult perenaine Liine, sest mees oli juba surnud ja tütar oli ema juurest juba ära läinud. Ka nende maja oli väga väike, sest see oli ennem olnud kanamaja. Ka maad ei olnud tal. Maja ees oli marjapõõsad, kõik karusmarjad, noored ploomipuud ja valge roosipõõsas, mis varjas ta akna. Majas oli köök ja tuba. Seitsmendas majas elas perekond Villik. Ka talu nimi oli Villik. Sellesse perekonda kuulusid peremees Eduard, perenaine Adeele, pojad Meinhard, Ilmar ja tütred Ireene, Elmi. Peale nende oli veel peremehe ema. Muidu oli sellele perekonnal üks suurimaid karju (kariloomi). Kaheksandas talus, nn Nugina talus, elas perekond Ustav. Peremees oli seal juba surnud. Ainult naine Miili ja tema ema Mariie. Ta ema suri ka 1945. aastal ära. Nüüd elab seal üksinda perenaine Miili. Üheks inimeseks, kes armastas loomi, oli Miili. Ta hoolitses oma loomade eest paremini kui enda eest. Üheksandas talus Greosed. Ka talu nimi on Kreos. Sinna perekonda kuulusid perenaine Liisa, peremees Paul. Sellel perekonnal ei olnud karjaõnne, sest lehmad arilikult surid, lambaid varastas hunt, sead aga haigestusid kiiresti. Järgmist maja kutsuti Karva majaks. See talu oli üks väiksemaid talusid külas. Ta elas üksinda ja ta nimi oli Aliide. Järgmises talus, nn Nugina talus, elas Nugin Alma oma tütre Heljuga. See perekond kasutas kõige rohkem vanu tööriistu. Veel praegugi on nende alles veel koodid, uhmer jne, kuigi nad ei ole enam uued ja terved. Tema naabermaja on aga üks vanemaid majasid külas. Selles, Polla talus, elas 1939-1941 aastal perekond Nugin ja Lõhmus. Nugina perekonda kuulusid peremees Eduard, tütar Helmi ja Linda. Lõhmuse perekonda aga peremees Heino ja naine Linda. Järgmises talus, nn Tiku talus, elasid perekond Tikk: peremees Jakob, perenaine Liine, tütar Leida ja poeg Elmar. Tütar Leida ei naljatanud kunagi, see eest poeg Elmar oli alati lõbus. Leida ei käinud kunagi külas koosviibimisel nagu seda tegid teised noored. Järgmises majas oli koolimaja, mis asutati juba 150 aastat tagasi. Aastail 1939-1941 elas peale kooli selles majas veel perekond Rajang. Paul Rajang töötas koolmeistrina selles koolis. Järgmises talus, nn Sthalbergi talus, elas perekond Sthalberg. Tema perekonda kuulusid perenaine Salme, peremees Juhan ja Salme ema.

Nüüd on südaküla läbi ja on veel ülejäänud metsaäärsed talud. Ühes metsaäärses talus, nn Bringveldi talus, elasid 1949-1951 aastal perekond Tamm. See perekond koosneb küll kahest inimesest, kuid ainult Tamme nimel on peremees Aleksander, kuid naine Alma on tal Bringveldi nime peal. Tema naabritalus Värv, elas perekond Värv koosseisus: peremees Elmar, perenaine Linda ja pisipoeg Aivo, kes oli sellel ajal umbes 2-4 aastane. Tema, perenaine, oli väga hoolas, kuid peremees mängis puhkpilliorkestris, kus ta sai ka endale kuulsuse. Siis katsetas veel peremees ehitada tema majast möödaminevale ojale, isegi suurele ojale, ehitada elektrijaama. See tal ka mõnel määral õnnestus, kuid Elmar pidas oma flööti kallimaks ja sellepärast jättis selle asja ka pooleli. Peale selle nurjumist proovis ta endale elektrit saada õhu abil, kuid sellest ei saanud elektrit, sest ümberringi oli mets ja tuul ei pääsenud elektriseadeldisele kuidagi ligi. Kariloomi on üldse kõigis metsaäärsetes taludes vähe, sest neid tikkusid varastama hundid ja ka kuulsad vigurvändad – vargad. Järgmises talus, või õigemini taludes, elasid esimeses talus perekond Poolakene, koosseisus: perenaine Iida, peremees Villem ja tütar Lehte. Peale selle elas 1949. aastal Villemi õde Liide nende juures. Villem mängis ja mängib veel praegugi nagu Elmargi puhkpilliorkestris. Elmar mängis flöödil, kuid Villem mängis trompetil. Ka tema oli kuulus mängija puhkpilliorkestris. Teises talus elas ka perekond Poolakene koosseisus: peremees Aleksander, perenaine Helmi, pojad Olev ja Aksel ning tütar Laine. Olev ja Aksel olid rohkem tükimehed aga Laine õppis ja oli koolis üks paremaid õpilasi. Ta armastas väga loodust ja tal oli aias oma nurk, kuhu ta külvas seemneid ja kasvatas üles kolm õunapuud ja kaks mustsõstrapõõsast, kaks punasõstrapõõsast, ühe karusmarjapõõsa ja ühe ploomipuu. Kui need olid kasvanud suureks istutas ta ema ja isa kaasabil need aeda, mis kandsid peagi vilja. Ta istutas ka kaheksaaastasena oma aia äärde 8 kuuske, mis kõik kasvavad ilusti praegu. Päris, peaaegu metsa sees, on Aasa talu. Sellesse perekonda kuulusid peremees ja perenaine, kellede nimesid rääkija ei tea, sest siis kutsuti ainult perekonna nime järgi selle perekonna kohta ei teata midagi ütelda, sest see perekond elas Savastveres väga väikest aega. Ligi poolteist aastat. Järgmises talus, nn Antuni talus, elas ja elab perekond Aruoja. Sellesse perekonda kuuluvad peremees Artur (surnud), perenaine Alma (elab), tütred Lina, Olga (surnud), Elga (surnud), Saima (surnud) ja pojad Aleksander, Erich, Edgar ja Aksel (surnud). Kokku vanematega oli nende perekonnas 10 inimest. See perekond oli küla kõige suurem perekond. Peale laste surma aga vähenes 10lt kuni 5le. Selle perekonna maja oli lagunemisel ja maad ei olnud neil peaaegu üldse, sest talu oli neil nõmmes, kus kasvas vaid karusammal. Peamiselt toiduraha said nad marjade müügist, sest ümberringi on sel talul mets ja metsas oli palju marju. Järgmises talus, nn Verfi talus, elas perekond Värv. Sel perekonnal ei olnud üldse maad. Sinna perekonda kuulusid peremees Aleksander ja perenaine Roosi. Perel ei olnud õnne kariloomadega ja taludega. Talud põlesid neil tihti. Kariloomi varastasid aga hundid ja tihti poosid nad end kettidega metsas. 1960. aastal põles neil ära kolmas maja. Järgmises talus, nn Kuusiku talus, elasid perekond Kuusik (Praegu perekond Kümmel. Koosseisus naine Silvia ja mees Jaan) kelle perekonda kuulusid perenaine Maali, peremees Juhan, tütred Endla, Ilma ja pojad Evalt, Heindrich, sellel perekonnal oli igal aastal õnn puuvilja ja marjadega, sest need kandsid neil iga aasta vilja ja ka linnud ei käinud neil söömas, sest tihti hirmutasid neid püssipaukudega. Pikapeale ei tulnud nad aga enam tagasi. Järgmises talus elas perekond Laumets. Sellesse perekonda kuulusid perenaine Hilda, peremees Rudolf, pojad Väino, Elmut, Avo ja Ülo. Nad elasid keskmiselt, isa töötas neil tallis, kuhu lõi range korra ja peagi oli see tall esikohal. Sellest tallist käisid ükskord hobused väljanäitusel Tartus. Umbes 1940-1942 aasta vahel. Väljanäitusel saavutasid tema hobused hinnalise esikoha. Teda autasustati rahalise premeerimisega ja ta sai aunimetuse. Kodus ei olnud neil just palju kariloomi. Sest metsa ääres oli neid kahjulik hoida.

Järgmises talus elas perekond Bender koosseisus peremees Artu, perenaine Milde, pojad Ilmad ja Ilver ning tütar Ilme. Perekonna naljatilk oli Artu, kes on praegu surnud. Iga päev käis ta huvireisidel oma külas, kuid rohkem viibis ta Nõval, käis oma „venna“, „õemehe“, „vaderite“, „kälimeeste“ ja teiste poole, kes ei olnud muud, kui temaga sõbrutsejad. Hirmsal kombel piinas ta aga hobuseid, kes olid ööd ja päevad otsa vankri ees söömata ja joomata. Tekitas ise aga külas võlgasid, müüs isegi oma riideid kui heaks arvas ja parajasti jootraha ei olnud. Käis veel kaugemates külades varastamas lambaid, mis kohe maha müüdi ja raha kõrtsidesse-õllebaaridesse viidi. Peale selle müüs ta veel koeri, peamiselt hundikoeri ja suurema kasvuga koeri, vasika pähe maha, muidugi tapetult. Tihti näis teda sõitvat kodus lehma ja sea seljas. Kord sõitnud ta lehma seljas küla vahel, hiljem vedas seda aga koopa katusele, kust jälle ratsutades alla sõitis. Hea õnne peale läinud veel teist korda proovima, siis aga läinud lehma jalg katusest läbi ja vaene Artu kukkus pea ees katuselt alla. Seepeale jättis ta lehmad ja sead rahule. Nüüd hakkas ta kiusama külainimesi. Polnud imestada, kui hommikul välja minnes ukse taga mõni suur kivi oli, või kaevu pillutud tünne, kive ja vahel isegi põllutööriistu nagu äkkeid ja atru. Vahel olid vankrirattad korstna peal või mõni luud. Varsti aga suri see vana naljahammas ära, sest ta suri viina tagajärjel.

Tema talu naabriks, ehkki küll kaugem, oli talus, kus elas perekond Nugin. Sellesse perekonda kuuluvad peremees Kurt ja perenaine Alma.

Peale nende talude on veel kaks talu metsas, mis samuti kuuluvad Savastvere külla. Nendeks taludeks on Kivi ja Lepsasepa talu. Kivi perekonda kuulusid peremees ja perenaine Frieda. Lepasepa perekonda aga perenaine Asta ja peremees.

Lauri talus elasid peremees Albert, perenaine Ida ja poeg Vello.

Padari talus elas perekond Vilt, koosseisus peremees Peeter, perenaine Alma ja tütred Salme ja Aino. See perekond oli üldse kõige vaesem. Maad ei olnud neil üldse, ka loomi ei olnud peale kassi.

Peale nende talude kuulub veel meie külla talu Ploom, kus elasid kaks perekonda: Värv ja Ploom. Värvu perekonda kuulusid peremees Heino, naine Vaike ja pojad Rein ja Riho. Ploomi perekonda kuulusid perenaine Anna, tütred Aita ja Aide, ning poeg Evald. Üldse olid Savastvere külas 1941-1949. aastal 30 talu, milledes elasid 33 perekonda ja üldse oli inimesi 115. Ühesõnaga oli see üks inimesterikas küla. Praegu on Savastveres 35 maja, milledes elab 40 perekonda 150 inimesega. Peale nende talude oli veel Tiku ja Stahlbergi talu vahel kolm pobuli talu. Ühes majas elas kuulus varas ja tembumees Jänese Jaan oma naise ja lapsega.

Mis aga maadesse ütelda, siis kõige rohkem maad olid Kuusiku talus. Need maad olid ka päris viljakad. Osa maadest oli tal ka väga kivine, kuigi seda oli vähe, ei jõutud kive sealt ära korjata, mida rohkem korjasid kive, seda rohkem olevat paistnud neid maa seest välja tulevat. Ka Veldil, Peetsol ja mõningatel teistel oli rohkem maad. Maadel kasvatai rohkem vilja, sest kariloomi oli peaaegu igal talul. Kariloomadega käisid karjas karjased. See karjane, kes käis nende karjadega karjas, oli kuskilt Peipsi äärest, kes oli rahvuselt eestlane. Karjane ööbis iga nädal ise talus. Loomadega ei saanud ta just hästi hakkama, sest neid oli palju aga karjuseid ainult kolm: tema ja kaks koera. Ainult Kuusiku talul oli üle 10 lamba ja 12 lehma, milledest kolm oli õhvad.

Ka kultuurielu oli siin arenenud. Pillidel mängisid Villem Poolakese, Elmar Värv ja Albert Lauri. Näiteringi üheks parimaks näitlejaks oli Karv Aliide (endine Poolakese Aliide). Aliide laulis ka kooris. Ta käis ka Tartus laulupeol, kus esitati ühe, kahe ja kolmehäälseid laule. Küla noored käisid õhtuti koosviibimistel ja nad laulsid, mängisid ja vestlesid omavahel. Külas oli ka kaks suurt kiiku. Üks südakülas, teine metsa ääres Laumetsa talu juures. Kiikudel käisid noored kui ka vanemad inimesed. Kiikudel kiiguti niivõrd kõvasti, et kiik tegi täispöörde, nii et kiik läks hooga üle võlvi. Noored armastasid ka sporti. Näiteks Veldi perekonnas oli olemas võrkpalliplats ja eraldi rahvastepalli plats. Oli ka oda, mis peaks sellel perekonnal veel praegugi alles olema. Käidi ka jahil, kuigi seda tegid juba vanemad inimesed. Jahil käidi Kiviojas kui ka Pedajal, kus leidusid peamiselt jänesed ja tedred. Peaaegu kunagi ei tulnud ilma saagita koju tagasi. Ja kui tuligi, siis ei läinud ta enam järgmine kord sinna tagasi, vaid läks Kuningjärve laande või Orgemäe laande, kust võidi saada mitu jänest korraga, rääkimata tetredest või metstuvidest. Orgemäed peeti jäneste koduks. Talvel käidi jahil suuskadel, mõni käis ka jalgsi.

Peaaegu igal talul olid peenrad.

Meie külas ei olnud palju sulaseid, kuid peaaegu igal perekonnal oli sulane. Põllutööriistu oli küla peale vähe. Näiteks korras vilja- või heinaniitja oli vaid Poolakese Villemil, kes käis ka teistel vilja niitmas. Sõiduautosid ei olnud kellelgi, mootorratas oli vaid Lõhmusel, Kuusikul ja Kibenal. Kibenal küll hiljem, ta tuli Savastverre elama alles 1941. aastal.

Kolhoosi asutamine ja organiseerimine

1950. aastal tekkis meie kolhoos vabatahtlikult sunniviisi, st kolhoos asutati sunniviisi, kuid sinna astumine oli vabatahtlik. Ümbruskonnas olid juba kolhoosid olemas. See oli mõni aasta varem, kui meie kolhoos. Asutamine toimus kevadel ja sellest võtsid osa uued astujad ja parteilased sm Johannes Tuustik ja sm August Narits ning ka teised. Avakoosolekul vaieldi kõige rohkem nime pärast ja kolhoosi esimehe pärast.

Ka asjameeste pärast vaieldi. Praegune Kalevi kolhoos koosnes ennem kolmest kolhoosist: Suvorovi nim, Kokora ja 1. Mai nim kolhoos. Kokora kolhoosi alla kuulusid Väljamõisa ja Kokora külad. 1. Mai kolhoosi kuulusid Tõruvere ja Kuningvere küla. Suvorovi nim kolhoosi kuulusid Orgemäe, Savastvere ja Padakõrve küla. Kõik ei olnud nende nimedega nõus. Osa tahtis panna Lenini, Savastvere või külade järgi nimed. Kes astus kolhoosi, see pidi andma omad loomad ja põllutööriistad kaasa viima. Nad võisid endale jätta ühe hobuse, ühe lehma koos õhvaga, ühe sea koos põrsastega ja lambaid niipalju, kui jõuti ülal pidada. Muidu kohustusi neil ei olnud, kes astusid kohe kevadel kolhoosi. Need, kes astusid kolhoosi sügisel, pidid andma kolhoosile viljaseemne. Enne kolhoosi asutamist müüdi peamiselt loomi hävinemismõttes. Alguses tekkisid ühisfarmid Kuusikule, Villikule, Bendritele ja Stahlbergi lautadesse. Kuningveres aga Nõmmikule, Naritsale. Suvorovi nim kolhoosi toodi lehmi kokku umbes 100-200, hobuseid 80-100, lambaid aga üle 200, sigu oli vähem umbes 50-80. Kolhoosi keskus oli alguses Nugin Alma pool, hiljem aga Kokoral. Kõik inimesed ei astunud alguses kolhoosi. Näiteks Ustavi perekond. Neid kiusati. Trahviks pidid nad metsas käima ja puid kolhoosile vedama ja mõningad teised karistused. See perekond astus kolhoosi 1956. aastal. Perekond Jõgi astus kolhoosi alles 1958. aastal. Kolhoosi algperioodil arreteeriti mitmed isikud, nt Johannes Tuustik, küüditati perekond Peetso, perekond Moora ja paljud teised. Peetso Al. küüditati koos perekonnaga, sest ta oli omakaitse ülem. Ka Johannes Moora küüditati koos perekonnaga, sest teda peeti mingiks ülemaks. Kõik väljasaadetud on koju tagasi jõudnud tervena, aga Tuustik sai jalast haavata. Alguses oli meie kolhoosis kaks brigaadi. Nende brigaadide brigadiriks olid Elmar Peetso ja Alberd Lauri. Külas oli kolm talli, milles töötasid Johannes Turk, Salme Tuustik ja Rudolf Laumets. Karjalautade peal on töötanud Vaike Värv, Lisette Kuusik, Erika Villik, Milde Bender ja viimati oli Amanda Michelson. Lambafarmi hooldas Jõgi Tooni. Kolme kolhoosi ühinemine oli ühene otsus kõigi poolt. 1. Mai, Suvorovi nim ja Kokora ühinesid, sest kolhoosi piirkonnad olid väiksed ja rahvavaesed.

Kolhoosi astumise perioodil tekkisid uusmaasaajad. Nendeks olid nt perekond Tuustik, Michelsonid, Peetso, Ustav jne. Tuustikule kingiti riigi poolt maja. Ka Peetsole kingiti maja. Ustavile kingiti vaid korter elamiseks. Meile kingiti aga loomad.

Kolhoosi ametnikke oli ja on palju. Kolhoosi esimeheks on olnud Johannes Tuustik (1950-55), Hugo Teras (1955- 58) ja Arno Raudjärv (1958 kuni praeguseni). Esimeses brigaadis on olnud brigadiriks Härma Paul, II brigaadis Elmar Peetso, Alberd Lauri, Ed. Kuusik, Pall Eduard ja Aug. Narits. III brigaadis: Mesipuu Elmar, Ed. Nugin, Rudolf Kalvi ja siis jälle oli Ed. Nugin. Külanõukogu kõige esimene esimees oli Elmar Mesipuu, järgnesid Johannes Tuustik, Must, Sõrmus jt. Kolhoosi raamatupidaja on olnud algusest kuni tänaseni Voldemar Rätsep. Arvepidaja oli kolhoosi algusest kuni tänaseni so 1960 Nugin Helju (praegune Helju Narits). Selle aasta jooksul on olnud arvepidaja juba Jõgi Leili ja Helju Mesipuu. Tallimeesteks on olnud esimeses brigaadis Meeli Randvere, Ed. Paap ja Leo Randvere. Teises brigaadis on olnud tallimeesteks Johannes Turk, Rudolf Laumets, Ella Särg, Aug. Karv, Salme Tuustik, Turk Heili ja Ed. Nugin. Kuid kolmandas brigaadis on olnud Jõgi Ed, Roomet jne. Kui kolhoosid asutati, siis ei olnudki meil agronoomi. Nüüd on aga kolhoosi peaagronoomiks Ain Tõnissaar. Ka zootehnikut polnud alguses, hiljem oli Salme Oha, Mari-Ann Fjodorov ja Enn Lindoja. Praegu on meie kolhoosi zootehnik Rudolf Aid. Laomeesteks on olnud Aug. Narits, Aug. Kangro, Volli Reima ja praegu on Laumets.

Kui kolhoosid ühinesid, siis iga kolhoos tahtis, et ühendatud kolhoosi nimeks jääks tema kolhoosi nimi. Kuna aga otsusele ei jõutud, siis pandi kolhoosi nimeks Lenini nimeline kolhoos, mis kuulus Kallaste rajooni alla. Hiljem aga ühines Kallaste rajoon Tartu rajooniga, kus oli ka üks Lenini nim kolhoos. Üks kolhoos pidi oma nime ära vahetama. Nii pandigi meie kolhoosi uueks nimeks Kalevi kolhoos.

Kolhoosi ajal on tulnud ja läinud ära mõned inimesed. Näiteks on lahkunud 1960. aasta sügisel kolhoosist perekond Kuusik, minnes Võit kolhoosi brigadiriks. Kolhoosist on lahkunud veel perekonnad Koort, Vidrikson, Unt Erich, Aruoja, Aasmaa, Liivat, Koolmann jpt. Juurde on tulnud perekond Kimmel, Torm, Grigorjeva, Jõgi jpt.

Kui kolhoosid tekkisid, siis oli ka palju arusaamatusi. Näiteks ühes perekonnas üks läks kolhoosi, teine ei tahtnud minna. Kui kolhoosiminejal oli juba avaldus juhatuses, siis seda enam tagasi ei antud ja sellel juhul pidid mõlemad abielus elavad inimesed kolhoosi liikmeks astuma. Nii saadi kolhoosi liikmeid juurde.

Torila küla ajaloost

Minu koduküla Torila asub Tartu rajoonis, Alatskivi külanõukogus. Peipsi järv on külast 2 km kaugusel. Küla ei ole väga suur. Ta koosneb kolmest osast: Väike-, Suur- ja Mets-Torila. Neist kõige suurem on nimetuse järgi Suur-Torila. 1948. aastal moodustati Torila kolhoos.

Enne nõukogude võimu kehtestamist oli Torilas 26 talu. Taludes oli 10-13 lüpsilehma, 30-40 lammast, 5 hobust. Kogu küla peale kokku oli 70 hobust. Traktoreid külas ei olnud, rehepeksumasin oli ühine. Põdra veskis oli saeveski (veski on praegugi alles), sõiduauto. Külas oli masinaühistu, mille liikmed olid taluperemehed. Kõige paremad hooned olid Silvia talus, kõige kehvemad Koidu talus. Kodanliku aja lõpus oli isikumaks ja valla valitsuse määrus.

Teenijaid hoiti Liivoja ja Pohlamäe talus. Kõikides taludes olid palgalised karjased. Suuremates taludes olid sulased ja tüdrukud. Need võeti peamiselt vene küladest, kuid mõni oli ka samas külast. Liivoja talus käidi teenijatega hal

vasti ringi.

Ajalehti telliti igas perekonnas. Peamiseks ajaleheks oli Postimees, raamatuid loeti ka, kuna külas oli oma raamatukogu. Raadioid oli umbes pooltel. Raadiod oli akudega ja neid käidi laadimas veski juures. Ajakirjadest loeti Põllumeest, Maretit ja Taluperenaist.

Osa noori õppis ka Tartus keskkoolis. Väljaotsa talust Hugo Lassi sai postkontori ülemaks. Liivojalt Kõrv Elmar sai kirikuõpetajaks, Audemäelt Tiit Hugo õppis ülikoolis raamatupidamist. Passilt Hallik Osvald keemiat, Villemilt Vabaots Oskar agronoomiat, Kongi talust Tiit Richard õppis ülikoolis õigusteadust. Külarahvas võttis osa laulukoorist ja muusikakoorist. Vambola laulukoori juhatas Rosenberg. Muusikakoori juht oli Sepp Aleksander.

Küla taluperemeestest olid kõik lõpetanud Torila kõrgema algkooli, keskkooli mitte keegi.

Kolhooside asutamise perioodil oli valla partorgiks Ladeikin. 1944. aasta sügisel aitasid inimesed kaasa Punaarmee abistamisele, anti vilja ja täideti normisid, mis olid määratud. Vastuhakkamisi ei esinenud. Oli ka aktiivseid okupantide käsilasi nt Kallaste August jt.

1940. aastal võeti maa ära 4 talul. Liivojal, Praagametsal, Aruniidul.

1941 oli TK esimeheks sm Rääbis. Külavolinik oli Karl Raudjärv, kes elab praegugi meie külas. 1944. aastal võeti maa ära kulakutelt (Kõrvilt) ja jaotati kehvikute vahel. Massiline maa saamine lõppes 1947. aastal. Maaharimiseks said talupojad põllutööriistu ainult Täitevkomitee loega. Laenutati kõiki tööriistu. Siin vallas abistas talupidajaid Alatskivi MTJ.

Uusmaasaajad suhtusid nendele antud kohustustesse väga kohusetruult. Müüginorm, riigilaen...maksti korralikult ära. Seoses kolhoosi asutamisega loodi punavoorid ka Torilas. Kolhoosi anti loomad, tööriistad, vankrid, reed, seemnevili jne. Algul koosnes kolhoos mitmest väiksest k.perest: Alasoos oli Kalevipoeg, Haapsipeal Koidula, ja Torilas Torila. Hiljem ühinesid Kalevipoeg ja Koidula ning pärast ka Torila. Nii sai üks suur kolhoos Koidula. Torilas oli kolhoosi asutamise ajal 53 hobust, nüüd vaid 10. Esines varanduse varjamisi. Igale töölisele maksti tööpäeva kohta 6-7 kg vilja ja lisaks ka raha. Kolhoosi algusest peale on kolhoosis töötanud Juhan Lepasepp, Karl Soosaar, August Piir, Heinrich ja Osvald Lassi ning Eduard Prangel.

1971. aastal ühinesid Koidula ja Kalevi kolhoosid ja tekkis uus-Kokora kolhoos. Koidula kolhoosi esimeheks oli Heini Raudjärv, Kalevis Arnold Raudjärv.

Kokora kolhoosi esimees oli ühe aasta Arnold Raudjärv. Alates 1972. aasta kevadest Lembit Seppet.

Praegu on Torilas vähe inimesi. Vanu inimesi on järele jäänud üksikud. Enamus on keskealised inimesed. Noori võib ka sõrmedel üle lugeda, sest kõik, kes lõpetavad kooli, lähevad linnadesse edasi õppima ja pärast minnakse tööle mujale. Ka kolhoosnike arv on brigaadides väga väike. Põllutöölisi on ainult 3-4 inimest. Vanemad on pensionile läinud ja nende asemele on tühi koht jäänud.

Üldse on küla palju vaesemaks jäänud, sest pole enam klubi nagu vanasti, pole laulukoori ega näiteringi ja pole ka inimesi, kes midagi huvitavat teeksid. Kui varem oli koolimaja (1963. aastani), siis oli vähemalt koolipeod, aga viimasel ajal pole küll midagi taolist olnud. Mõni aasta tagasi käidi kontori (endine kooli- ja vallamaja) juures kino näitamas, aga nüüd pole sedagi. Külaelanikud on harjunud Kallastelt kõiki kuulma ja nägema, sest see on ju Torilale väga lähedal. Tahaks loota, et elu külas ikka huvitavamaks ja sisukamaks muutuks.

Kaja Lassi

1972. aasta mai.

Kolhoos Koidula

Kodukolhoosi ajalugu

Liivi Lassi

teina osa Avo Aid 1965

Kodukolhoosi ajaloost

Koduküla (Torila) enne kolhoosi asutamist

Enne Nõukogude võimu kehtestamist oli Torilas 26 talu. Talude nimed olid: Liivoja, Väljaotsa, Võnnaniit, Praagamets, Müüri, Savimäe, Aruniidi, Kulli, Valla, Villemi, Härja, Turgi, Õunapuu, Toominga, Audemäe, Lille, Silvia, Passikaevu, Pohlamäe, Passi, Sõra, Ennomäe, Kongi, Otsa, Koidu, Laari.

Talumeeste nimed olid: Liivoja Kõrvi Al-der, Väljaotsa talus, so meie praeguses talus elasid Lassi Jakob Lassi Kustav, Lassi Joosep, Pärsikivi Johannes, Võnnaniit Joh. Rätsep, Praagamets Anna Turk, Müüri Pärsikivi Jakob, Savimäe Tubin Kaarel, Aruniidi Paul Pärsikivi, Kulli Joh. Sepp, Valla, Villemi Freivald (Vabamets) Kustav, Härja Tiit Kustav, Turgi Paul Turk, Õunapuu, Toominga, Audemäe Tiit Kaarel, Lille Loviisa Müürsepp, Silvia Paul Vabamets, Passikaevu, Pohlamäe Teras Joosep, Passi, Sõra Õunapuu Mihkel, Ennomäe Värv Kustav, Kongi Tiit Villem, Otsa Ilves Jüri, Koidu Piiri Kaarel, Laari Värv Aleksander.

Lassi Joosepi perekond koosnes: August Johannes, lapsed Johannes, Leida, Edgar, Aino, Helene, Aksel, Agnes. Jakobi perekond: Elisabeth, August, Helmi, Heinrich, Linda, Osvald, Elmar, Erich, Ida. Kustavi perekond: Miina, Hugo, Alide. Pärsikivi Johannese perekond: Liisa, Alma, August, Ida.

Liivoja talus elasid: Al-der, Liisa, Elmar, Osvald, Ida, Hugo. Järgneb talude loetelu koos nimedega. Seda saab huviline lugada Ajalooarhiivi Uibu fondist.

Kõige paremad põllud olid Suur Torilas, teistel olid halvemad. Küla talude heinamaad olid peamiselt kodu lähedal. Heinamaad ei olnud just head, esines kive ja mättaid. Mõnes kohas olid heinamaad ka väga mädad.

Mets oli segamets. Alla 10 ha väiketalus külas ei olnud. Enamusel oli 10-20 ha, oli 5 suurtalu.

Külas oli 9 popsi. Popsid elasid: Hallik Jakob Liivoja talus, Mihnaa Miili Liivoja talus. Kaarel Taavet Väljaotsa talus, Hallik Joosep Võnnaniidu talus. Härma Loviisa Kulli talus, peetso Kaarel Müüri talus. Sõrmus Jakob Villemi talus, Nuka Hugo Aruniidi talus. Mats Eduard Pohlamäe talus.

Taludes oli 10-13 lüpsilehma. 30-40 lammast, 5-6 siga. Väljaotsa talus oli 5 hobust. Kogu küla peale oli 60-70 hobust.

Traktoreid külas ei olnud. Rehepeksumasin oli küla peale ühine. Põdral oli saekaater, veski, sõiduauto. Külas oli masinaühistu, mille liikmed olid talude peremehed. Kõige paremad hooned olid Silvia talus ja kõige kehvemad Kodu talus.

Võlgade ja vekslitega olid hädas Kõrv Osvald Liivoja talus.

Suuremaid tulekahjusid ei esinenud. Tahtlik süütamine oli Kõrva Aleksandri maja süütamine.

Kodanliku aja lõpus olid maksudest: isikumaks, vallavalitsuse määrus. Maksta tuli valda.

Taludes olid palgalised karjased. Aasta läbi teenis külas 4-5 sulast, 1 tüdruk. Teenijateks olid nii vene küladest kui ka mujalt.

Teenijatega käidi halvasti ringi. Teenijaid hoiti Liivoja, Pohlamäe talus. Elupõline tüdruk oli Härma Loviisa.

Ajalehed käisid kõikides taludes. Telliti peamiselt Postimeest. Suuremad lugejad olid külas Pärsikivi Johannes, Teras Joosep, Vabamets Kustav. Raamatuid loeti ka. Külas oli enda raamatukogu. Raadioid oli umbes pooltel. Akusid käidi laadimas veski juures.

Põllutööst võtsid osa enamus noortest. Ainult mõningad olid, kes õppisid linnas keskkoolis. Need olid Väljaotsa talust Lassi Hugo – keskkoolis, postkontori ülem, Liivoja talust Kõrv Elmar – ülikoolis, kirikuõpetaja, minu õpetaja. Kõrv Hugo, keskkoolis, ohvitser. Kulli talus Sepp Eduard, sõjakooli ohvitser. Pohlamäe talust Teras Hugo, keskkoolis, ohvitser. Audemäe talust Tiit Hugo, ülikoolis, raamatupidaja. Passi talust Hallik Osvald, ülikoolis, keemia. Villemi talust Vabamets Oskar, ülikoolis, agronoom. Kongi talust Tiit Richard, ülikoolis, kohtunik.

Külarahvas võttis osa laulukoorist, muusikakoorist Vambola. Laulukoori juhatas Rosenberg. Mängiti puhkpilli. Muusikakoori juht oli Sepp Aleksander.

Küla taluperemeestest olid kõik lõpetanud Torila Kõrgema Algkooli, keskkooli mitte keegi.

Koduküla (Torila) kolhooside asutamise perioodil.

Maa vabastamisest 1944. aasta sügisel. Meie küla ei saanud sel vabastamisperioodil palju kannatada. Oli neid, kes läksid sakslastega kaasa ja olid okupantide käsilased. Talumehed aga andsid vilja riigile, abistasid Punaarmeed. Andsid vilja, täitsid normid, mis neile olid määratud. Partorg oli Ladeikin. Teised kaastegevad olid Kallaste mehed, inimesed enam kõiki ei mäleta.

Maareformist aastal 1944-1947. 1940 võeti maa ära 4 talul. Liivoja, Aruniit, Praagamets. 1941 oli vallas TK esimees sm Rääbis ja sekretäriks sm Velt. Külavolinikuks oli Karl Raudjärv.

1944 aasta sügisel alustati meie vallas maareformi sel teel, et maa võeti kulakutelt (Kõrv) ja maa jaotati kehvikute vahel. Massiline maa saamine oli lõppenud 1947. aastal. Maa harimiseks said talupojad põllutööriistu ainult täitevkomitee loaga. Laenutati kõiki tööriistu. Siin vallas abistas talupidajaid Alatskivi MTJ. Torila külas oli ühisuse masin ja sellega koos aurukatel. Viimast võisid kasutada kõik soovijad.

Kordamööda said sellest abi kõik.

Ühiskondlikke majandeid Torila külas ei esinenud.

Ühisuse masina jaoks oli vastav kuur, kuhu pandi masin talveks.

1944-1948 oli Torilas seemneviljaga asi korras. Mujalt sisse ei ostetud. Põllutöödega saadi korda õigeaegselt. Põllumajandussaadusi müüdi nii nagu kellelgi oli võimalik. Müük toimus peamiselt laatadel, Kallaste laadal. Müüdi nii loomi kui ka vilja ja muud. Uusmaasaajad suhtusid oma ülesannetesse kohusetruult. Müüginormid, riigilaen maksti korralikult ära. Seoses kolhoosi asutamisega loodi ka meil punavoorid.

Koidula nim kolhoos loodi 1949. aasta kevadel. See toimus järgmiselt. Sm Juhanson esines üldkoosolekul kõnega. Ta rääkis ja veenis rahvast, et astume ühisesse perre – kolhoosiperre. Ise oleme peremehed ja kõik kuulub meile endile.

Ja inimesed kuulasin sm Juhansoni kõne ära ja astusid suurde ja ühisesse kolhoosiperre. Rahvas andis kolhoosi omad vankrid, tööriistad, loomad jne. Kõik talud kohe ei läindki kolhoosi, nt Musti talu. Kolhoosid loodi meie vallas enamasti ühel ajal. Alguses oli Torila kolhoosi nimi Torila. Hiljem kui kolhoose ühendati, siis liitus Torilaga Alasoo Kalevipoeg ja Haapsipea Koidula. Nii saigi uueks Torila kolhoosi nimeks Koidula kolhoos.

Kolhoosi astumisel oli kolhoosil 53 hobust. Nüüd aga ainult 10. Varandusega esines isegi varjamisi. Vedruvakreid hoiti lausa toas. Vaatamata sellele saadi ta kätte. Majanduslikud tulemused said head, vili ilus, töö korralik. Iga tööpäeva kohta maksti raha ja vilja 6-7 kg tööpäeva kohta.

Põlised kolhoosinikud: Juhan Lepasepp, juba kõrges eas. Osvald Lassi, Karl Soosaar, Einrich Lassi, August Piiri ja Eduard Prangel.

Käesolevad andmed saadud Lassi Osvaldilt.