AJATABEL

OLEN MÕNDA AJATABELIT PÜÜDNUD KOOSTADA ASJADEST, MIDA OLEN KOKORA KOHTA LEIDNUD. AJATABEL TÄIENEB. VÕITE KA AIDATA TÄIENDAD. TEKST ON VEEL ÜLE VAATAMATA, SEEGA VÕIVAD ESINEDA TÄHEVEAD. MÕISTVAT SUHTUMIST.

Ajatabel

1773 aasta mainitakse Halles ilmuvas ajakirjas Magazin für die neue Historie und Geographie, vol 7 Kokorat kui Rehbinderite järglaste (Rehbinders erben) omandit. Üldse on Kokorat mainitud edaspidi mitmetel juhtumitel, enamjaolt on huviobjektiks eestlaste muistendid Kalevipojast, mida ka Kokora rahvalt koguti, või Mustjärve arheloogilistest leidudest. On ka äramärkimisi majanduslikes, etnograafilistes, meditsiinilistes ajakirjades ja raamatutes. 1870 paiku hoogustub Õpetatud Eesti Seltsis muinasleidude uurimine. Ka Kokoral viiakse Max von Schultzi poolt sel ajal läbi kaevamisi mõisanõmme kääbastes. Kaevamistest pidi alles olema isegi protokoll, kahjuks ei ole õnnestunud mul seda veel uurida, toimik asub Ajaloo Instituudi arhiivis Tallinnas.

1846 mainitakse nt Kokora muinasväärtusi Fr. Kruse raamatus Ur-Geschichte des esthnischen Volksstammes. Aga ka aastal 1856, 1869, 1884, 1897 jne.

1867 mainitakse kliinilise meditsiini raamatus erakordset juhtumit kellestki 25 aastasest Kokora alla kuuluvast Kallastel elavast naisest Stephanida Tarasjevnast, kes on kreekaõigeusuku, suvel töötas tellisevabrikus Ropkas, talved veetis Kallastel vanemate juures. Tüdruku diagnoos on haruldane elavant-inimene. Ehk siis ebanormaalselt suurenenud jalad, käed, nägu. Juba 2 aastaselt tekkisid tal esimesed haigusnähud.

1844 Kallaste kõrtsimees Pirka Sahvka.

1847 palju hunte Kodavere kandis. Nende hirmutöödest saaks lugeda lähemalt Riia arhiivis säilitatavast säilikust Kodavere kohta.

1848 teatatakse väljarändajatest, kes lähevad, lootuses saada maad ja paremaid elamistingimusi, üle vene usku, ligi 380 hinge Kodavere kihelkonnast. Savastveres läks 1846 aastal vene usku 50 inimest. Väljarändamise teema on üks suuremaid kuni 1860ndateni. Alguses Krimmi, hiljem Oudovasse, kuhu ka Aliide Juhkami vanemad umbes sel ajal rändasid. Palju on sel ajal ka talupoegade tülisid loomade pärast, kes on naabri viljapõldu läinud, aga ka küsimusi võlgadest, alimentide maksmisest jne.

1858 märts. Keeruline lugu. Bringfeld tuli Freibergi emandale ja sõsarale saaniga vastu. Et tee kitsas oli, siis riivanud regi saani, nii et ta sõsara kleidi niiviisi üle tõstnud, et too häält teinud. Kui teine mees küsinud, et mis hääl see oli, vastanud Bringfeld, et p...karv tuli vastu. Freiberg nõuab roppuse eest trahvi.

1860 sügis. Kokoral opmanniks Schwalbe.

1865 25 august. Elias Ilves on mõisarehest piip suus välja tulnud, piipu tõmmanud ja nõnda oleks võinud rehed põlema pannud. Elias vastas kohtus, et tal piip põues oli ja üpris külm. Vars olnud tal vaid suus. Härra tõmmanud piibu ka põuest välja ja ära läinud sellega. Ilves saab kaks ööd ja kaks päeva kinniistumist vee ja leiva peal.

1865 novembris kaebab Schultz kahe Savastvere pobuli peale, kes on omavoliliselt ehitanud majad mõisa maa peale. Esimene saab trahviks 1 rubla ja 50 kop vaeste laeka trahvi, teine istub kinni 48 tundi. Lisaks peavad nad jüripäevaks majad lahti võtma ja sealt ära viima. Pobuliteks on Jüri Villik ja Jakob Jännes.

1865 õppis Kodavere kihelkonnakoolis 12 poissi. Kaks neist olid Kokoralt (Reinomägi ja Raja)

1865 aasta veebruaris Kokora vallakohtu meeste valimine. Peamees on Reinomägi, kes saab 17 rubla ja 50 kop (varem sai 5 vakka rukkist ja 5 vakka otra; nüüd viljapalk kaob), abimehed saavad 14 rubla palka.

1865 november. Kokora magasiniaidas on sees käidud. Üle 30 taluperemehe ja kohtumehed lubanud puudujäägi ühiselt kõik kinni tasuda.

1866 kirjutatakse mõisniku Schultzi nõudmisel Päriskivi möldri varandus üles ja kinni pandud.

4 lehma, 1 hobune, 1 vene vanker, raudveljesõiduvanker, 8 siga, 18 lammast, 2 kappi riideid, võtmed ära võetud. 4 lauda, 2 sängi, 3 kirsturiidetäis. Võtmed ära võetud. 1 suur raudkaal kõige pommidega. 10 tooli, 15 vakka rukkeid ja otri. 4 vask teekatelt.

Samasse aastasse 4 oktoobrisse jääb ka juhtum, kus kaks moonakanaist keelduvad tööd tegemast. Töö, mida mõisahärra nõuab teha, on suurem kui mõisnik võib nõuda. Mõisnik öelnud aga, et kui ära ei tee, siis päeva ei saa kirja. Naised läinud teise töö peale ja keelduvad seda suurt tööd kahekesi tegemast. Mõistetakse, et tüdrukud ilma loata töölt ära on läinud ja saavad kaks ööd ja kaks päeva kinni olla. Mõisa rehepapiks on Joosep Piir.

1867 sügis käisid külapoisid mõisa õunaaias. Karel Piir ja Mihkel Nuk said 15 vitsahoopi. Alguses salgasid nad selle teo ära, tunnistajaks oli siiski vana soldat Josep Martinson, kes tulnud õhtu koos mõisa kutsariga Jüti Lattikuga, poisid aga tulnud mõisa õunaaiast. Tundis neid mõlemeid. Paar päeva hiljem on taas kohus ka Madis (nimi pole arusaadav), kelle aiapoiss kinni oli püüdnud. Madis ei salanud tegu ja tunnistas, et tema ka on käinud mõisa aias vargil. Trahviks mõisteti 3 hõbedat rubla vaeste laekasse.

Lisaks on lugu, kus Jõevalla Vunk Josepit süüdistatakse läbi mõisaheinamaade ja piki kraave minemast. Lisaks oli veel maadel aiad ees. Sai väikse trahvi ja ei tohi üle mõisa heinamaade minna.

1868 Laat Kokora mõisas Kallaste külas, 15-16 märts. Hobuste, veiste ja kraamilaat. Mõisale maksti platsiraha. Peipsi ranna maata kaluritel suur viljapuudus. Leivapuudus suur ka Riias ja Soomes.

1869 mai. Kokora mõisnik taas hädas Savastvere pobulitega, kes on oma majad ja saunad kooli maa peale ehitanud.

1868 15-16 märts peetakse Kallaste külas esimene suur laat. Müüakse veiseid, hobuseid ja muud kraami. Müügimaks läheb mõisnikule. Laadaplatsil pidasid korda nuiamehed, kes keppidega ringi käies rahvast, joodikuid ja taplejaid vaos hoidnud. Kohal oli ka palju Tartu voorimehi.

1872 aasta. Pikeserohke suvi. Kuulutus ajalehes. Kokora mõisas müüakse viina ja ostetakse kartuleid.

1873 23 jaanuar on käidud Kokora mõisa viinakeldris sees.

Kokora vallakohtuprotokoll kirjutab selle loo algusest nii:

„Moisa pärisherra Max v. Schultz andis üles et sel 20mal Januaril öösel on moisa viina keldris käitud mes öövaht on näinud“.

Edasi järgneb osapoolte ülekuulamine. Öövahiks oli Märt Passi. Öövaht oli öösel kella poole nelja paiku oma tavalist ringi teinud, katsunud, et viinaköögi ukselukud kinni olnud, läinud edasi aida poole, kus all viinakelder asunud. Keldrist tuli kolinad, üks mees jooksunud sealt välja, Märt haaras käesabast kinni, aga kuna varas tugevam olnud, siis tõmmanud ta end lahti. Märt läinud kohe mõisavalitseja Alberlingi juurde. Koos mindi viinakeldri. Üks varga kirju lapp ja varga võti olid luku sisse jäänud.

Tuli ette mõisakirjutaja Alberling, kes väitis, et öövaht tuli kella poole nelja paiku öösel tema juurde, öelnud, et tulge välja ja võtke mõisa võtmed kaasa, sest viinakeldrit on lõhutud. Viina oli mahaaetud, viinavaat oli põrandal. Kohtu ette tuuakse näitamiseks ka varga võti. Kadunud oli 5 toopi piiritust, pang viina ja üks pütik. Vaadi punniks oli pandu üks kirju rätik ja kaks tugevat keppi olid keldri toodud.

Ette tuli Jakob Uga, mõisakubjas, varas läinud läbi mõisa metsa, läksid mööda jälgi Jõe valda, kus nad koos Jõe valla kohtumehe Kustav Tammega läinud Juhhan Lippliku poole otsima, tema kapist tuli välja väike pütik, pudel, kus see veidi viina. Leiti ka üks vana põlletükk, millel samasugune muster nagu keldrist leitud riidel. Tema poolemees Jakob Freiwaldt rääkis, et Juhhanil oli juba esimese lume aegu viina, ühe täis pütiku lasknud ta juba oma sõsarale saata.

Tuleb ette mõisakarjus ja teatab, et tema ka käis vargust otsimas, Jõe vallas käinud nad Juhhan Lippliku pool, tema naise käest küsitud, kas ta mees sel öösel kodus oli, naine vastas ei olnud. Juhhan öelnud, et ta tõesti ei olnud, et tema käis endal öösel abi otsimas. Kui toodi sõsara mees kohtusaali, siis see rääkis, et temale täis pütik saadeti, Juhhan aga vastas, et tema tühja saatis. Ja viina, mis pudelis oli, selle ostis tema mihklilaadalt.

Ka mõisametsavaht Karl Turk tuli ette ja rääkis selle sama loo.

Protokoll läheb edasi Maakohtu.

 

1874 4. juulil. Kallaste külas lüüakse elanike poolt maha 4 põtra, kes eksisid külla ära. Sellest kirjutab ka oma mälestustes August Kitzberg. Kaluritel tuleb aga selle eest trahvid maksta, kuna põdrad mõisnikele kuulusid.

1875 2 august. Streik Kokora mõisas. Mõned moonanaised keelduvad rukkilõikusele minemast. Mõisast nõutakse 1/3 vakamaad päevas ühe inimese kohta. Seda on aga liiga palju. Asi lõpeb trahvidega. Moonakad said harilikult 60 puuda rukkeid, otri ja herneid. Pere peale 30 puuda heeringid ja küttepuid. Lisaks väike heinamaa.

1876 27 mai. Seitse Schultzi sulast keelduvad tööle minemast. Magasid keskhommikuni. Siis söönud mõisa lauas ehk kulul. Aga tööle ei läinud nad ikka. Väidavad, et ei saa kolm korda päevas suppi süüa ega korralikult heeringat. Mõisa poolt vastatakse, et heeringat saavad ju, terve nädala jagu on ette antud, pakutud, aga nad ei söö. Vallakohtu otsus: sulased peavad järgmisel päeval tagasi tööle minema ja trahvirahaks kaks rubla maksma. Kirjutajaks Beifeld, eestindatult Põldma, Armilde Põldma sugulane.

1876 aprillis saadi Savastveres 3 Tartu vangikojast ärakaranud vangi kätte. Vange aeti taga kuni Savastvereni, kus tulid appi möldripoisid, tekkis tulevahetus. Lõpuks ajas terve küla kolme kaabakat taga enne kui nad kätte saadi ja neilt pistolid ära võeti. Tõeline hundijaht. Mõisavalitsejaks on Alberling.

1877 9 veebruar. Kokora mõisahärra nõuab maksmata jäänud koolirenti.

1876 aasta Pärnu Postimees teatab Kokora pärisomaniku lese Korinna von Schultzi surmast ja 4000 rublast, mis ta Kodavere kihelkonna koolide jaoks on pärandanud.

1877 kevad kaevatakse Kokora vigaste meeste üle. Kellele on hobune pea sisse augu löönud, kellele jala peale astunud või hobuselt maha kukkunud.

1877 juuli 21 valitseja kaebab Jaan Lõhmuse ema Kadri peale, kes olla mõisas oma seelikusaba üles tõstnud ning mõisavalitsejale oma tagumikku näidanud. Nõutakse Kadri karistamist. Saab 2x24h

1877 17 november kaebab Schultz Jõe valla talupoja peale, kes on piip suus hobusevankriga mõisa õuest läbi sõitnud. Mõisavalitseja küll olla keelanud, aga Jüri polevat sõna kuulnud vaid põletanud piipu edasi. Talumehe sõnutsi unustanud ta piibu suhu, sest hobused pillutanud. Edaspidi keelatakse mõisa õuest piibuga läbi sõita. Keelatud on see nagunii.

1879 – suvi vihmane.

1880 19 juuli ollakse Kokoral hädas noorte ööhulkumistega. Kokora noored kakelnud naabervalla poistega, kus on ka üks surmasaanud. Samas öeldakse, et kui poisid ei hulguks, siis ei saaks tüdrukud mehele.

1880 aasta 13 august. Kokora vallavanem Hermann sai andmeid, et Liisa Peedo 21 a. on oma lapse ära tallitanud. Vallavanem läks uurima. Tüdruk oli karjas, kutsuti vallakohtusse. Tüdruk seletas, et ta heinamaal hobune teda ehmatanud ja ta surnud pojaga maha saanud. Mähkinud poja põllesse, kaevanud kätega augu ja pannud ta sinna sisse. Hiljem, kui terveks saab, olevat ta tahtnud last kerikoaida matta. Tüdruk mõistetakse Tartu sillakohtusse.

1881 Liivimal toimub rahvaloendus. Nii ka Kodavere kihelkonnas.

1882 20 september on mõisa õunaaiast 2 õunapuutäit õunu ära varastatud. Kärneriks on Hans Lukk. Kodaveres oli suvel suur põud.

1883 mai. Kokora vallamajja pannakse seinale keisri pilt. Kroonimispidustused Kokora vallas. Kallaste on kõikusuguste ilusate lippudega ära ehitud. Kirikus peetakse jumalateenistust.

1883 2 detsember. Mõisavalitsus nõuab Komina rentnikult Karel ja Gustav Uuseni käest 230 rubla rendivõlga. Komina kandikoht asus Passil. Hiljem elasid seal Mihkelsonid. Vene ajal oli seal Leningradi juutide suvila. Tänapäeval sissetulnud Roggenbaumid.

1884 aasta jaanurikuus teatatakse vargustelainest Kokoral. Veel viis aastat tagasi olid vargused siinkandis olematud, kirjutab kirjasaatja. Paari nädalaga toimuvad vargused Persikivil (sept 1883 varastatakse hobune), oktoobris varastatakse üks hobune Kokora mõisa ligidalt. Detsembris lõhuti Tedrekülas koolmeistri ait ja varastati riided ära, samal kuul lõhuti ka Torilas ait, varastati riided ja hobune rehe alt. Jaanuari alguses varastati Kokoral piimarentniku hobune ja paar päeva hiljem varastati Kokora talumehelt lehm laudast ära.

1884 aasta juulikuises Postimehes on lugeja kiri Kokora valla kohta: Kokora vallas on nimepidi kolm koolimaja, mis küll ennemini mõned heinaküünid välja näevad, kui et neid koolimajaks arvata oleks. Huvitav on siinjuures kirjutaja teade, et Torila koolimajas helises küll 25 aastat tubli sega-koor ja kümme-aastat tagasi asus ka mängu-koor abiks aga tänavu kevadel jäänud need mõlemad hingusele.

Sama kuu Valgus teatab, et Torila külas on kõik maad päriseks ostetud.

22 augusti Eesti Postimees teatab, et eelmine teade hingusele läinud Torila laulu- ja mängukoorist vale on. Suviti käiakse harva koos. Juhatajaks aga endiselt Reinumägi.

1884 14 oktoobrikuu Postimehes teatab üks lehe-sõber, et Kokoral on kolm kooli maja. Üks neist täiesti uus ja õnnistati sisse pastori poolt. Max von Schultz kinkis koolile väikse pildi kooli-maja kaunistuseks. Lõpeks lasti vana elatand koolmeistrit ja tema abikaasat elada ning sooviti, et ta oma vanade päevade sees ka uues ja ilusas koolimajas oma ametitööd väsimata võiks teha. Valgus teatab sama uudise, et 14 oktoobril õnnistati Savastvere uus koolimaja sisse.

29 oktoobris 1884 põles maha suur mõisarehi 60 tsetverdi hernestega. Maha põles ka rehemasin ja aurukatel. Kahtulustatakse kurja kätt.

1884 aasta september – Haualeiud Tagajärve mäe kääbastes. Üks pää ja üks sääreluu pleekivat päikse paistel, nii kõlab Postimehe artikkel. Oletatakse, et kääpad on ajast, kui sakslased siia maale tulivad. Kääpad on keskelt sisse langenud. Leitud on ka üks raudkiiver.

1884 novembris teatab kirjasaatja, et Kokura vallas elu üldse kosuda ei taha. Puudub laulu- ja mängukoor, pole ka mingisugust avalikku kokkukäimist. Ööhulkumine on vaid moodis.

1885 teatab Olevik, et Kokura vallas ajalehtede lugemine 20lt 2-le langenud on. Ka Eesti Postimehele kirjutatakse viletsast postitallitusest Kokura vallas.

10 aprill Kallaste laat üsna vaene kauplemise poolest olnud. Üksnes hobuste kauplemine olnud elavam. Ka vargust oli vähem, mis hea märk on.

1886 sünnib Kokora külas kõrtsmiku pojana Jaan Timusk. Sureb 1957. Oli Pärnu linnapea 1920 kuni 21.

Lihavõttepühadeks tulid Kokora valla noored ärksamad mehed Aleksandrikooli abikomitee asutamiseks kokku. Abikomitee tegi tuluõhtuid ja korjandusi Eesti Aleksandrikooli rajamiseks.

22 märtsi Sakala teatab kahest jahuvargast, kes Kokura vallas kätte saadud.

Maikuus andis Kokora kogukonnakohus ühele noorele mehele 25 vitsalööki, sest et temal pearaha võlgu olla.

1886 vana aasta õhtul põles Kokora moonakate maja maha. Tartu maakohtu toimikutest leiame kriminaalasja 4-aastase mõisapoisi August Laumetza suhtes, keda süüdistatakse tulekahjus.

1886 13 september uppus Kokora mees Jakob Piiri Peipsi peale ära.

25 oktoobri Sakala teatab, et Kokora valla peremehed võtsivad nõuks tulekahju õnnetuse korral ühes koos kahju kanda. Teatatakse veel, et Aleksandrikooli abikomitee agarasti tööd teeb.

1887 20 november suur äikesetorm Kokoral ja ümberkandis.

1887 veebruar hirmus mõrtsukatöö Kallaste külas, kus peremees Starkov ühes vanaemaga ära tapetud. Mõrvar põhjuseks peeti 800 rublat, mille mõrvar kaasa võtnud. Sellest kuritööst kirjutasid isegi saksa lehed.

1887 lasi Kokora metsavaht Klaus enesekaitseks maha Kuusiku-nimelise metsavarga, kes olevat metsavahile kirvega kallale läinud. Seda lugu teadis rääkida isegi Meinhard Villik Savastverest. Kuusik suri 24 h hiljem. Metsavahi kohustuseks oli tollal mõisa metsa järele valvamine, mõisnikule metsloomade püüdmine ja jahi korraldamine.

1887 aastal toimunud Kokora valla talupoja matustel joonud matuselised niipalju viina, et järgmiseks hommikuks üks matuseline hinge heitis.

1888 viinakuu 15. päeval poos end aita üles J.W. Kokuralt. 23 märts leiti Kodavere surnuaia juurest lumehangest mähkmetesse mässitud surnud lapsuke. 25 märtsil 1888 nähti Kodaveres välku ja suurt müristamist. Kaldale tulnud jää lõhkus Liivaninal 8 maja ja 10 küüni. 20 mai lõi pikne ühe Kallaste talumaja põlema. Juulikuus on Kodavere kandis rõuged möllamas. 1888 aastal saadab Torila mees J. Tubin rahvalaule Jakob Hurdale. Laulud on saadaval Tartu folklooriarhiivis.

1889 Kokora mõisavalitsejaks A. Perl.

1890 teatab üks kirjasaatja Olevikule, et 13 mail Torila vallamajas on mahapeetud näitemüük Kodavere oreli heaks. Kingitusi olnud palju, aga see kõik jäänud peaaegu mahamüümata, kuna liiga palju aega õllepakkumisele ära kulutatud. Õlu oli nimelt asjade hulgas, mille säilivusaeg oli lühike. Mööda läinud ka kohalik õpetaja, kes 10 rbl annetas, ise aga ajapuudusest vaatama ei saanud tulla. Kirjasaatja kurjustab liigjoomise üle, et viin, „kuradi vend“, siinkandis ikka veel valitseb.

1891 aasta Oleviku jaanuarikuu leht teatab, et Kokora valla rahvas senini koolikohtade renti pidi maksma.

1892. 5-6 märts Kallaste laat, mis see aasta hobuste müügi poolest rikas oli. Vähemaks on jäänud taskuvargaid, kes varasematel aastatel rahvast karjakaupa riisumas oli. Kallaste laatadel olnud alati kohal ka keegi kerjus, kes viiulit mänginud. Kui mees ära surnud, siis leitud tal kodus suur varandus. Kallaste laada suur meelelahutus oli „traavliball“ ehk võidusõit. Talumehed võtsid üksteise vahel mõõtu jää peal hobustega kihutamises. Mõisnikud võtsid omavahel mõõtu. Kord olnud keegi talupoeg oma armetu hobusega saksa võitnud. Mispeale saksad vihastanud.

1892 aasta detsembrikuu Postimees kirjutab loo külmast tehtud (ärapekstud) lesknaisest, kes leiti Torila tee äärest. Lesk elas samas külas, tast arvati, et ta rikas on.

1892 jaanuaris juhtub ka teine kurb lugu. Torilas lasi püssiga hooletult mängides ühe peremehe 9 aastane poeg oma 8 aastase õe maha. Torilat on mainitud 1601 Torgelli nime all.

1892 24 novembris on mõisa juurest suur vaher ära varastatud, läbimõõt 20 tolli. Kaebatakse ka Kokora valla viletsate teede pärast, mida talumehed ei viitsi korralikult hooldada. Varbemetsa teelõigul kasvavat puu lausa keset teed. Palju kurdetakse ka joomise üle. Hobusevargused on ka levinud.

1892 maikuu Olevikus kurdetakse Torila noorte poiste laupäeva õhtuste käratsemiste ja hulkumiste üle. Kirjutajaks naisterahvas. Ajaleht soovitab: parandage ennast.

1893 jaanuari Olevik teatab, et Kodavere kihelkonnas taas kama on hakatud peale kartohvli ikaldust sööma. Kui pulmalistele veel mõni aeg tagasi kama pakuti, siis oli teada, et „lugu lauldud on“. Nüüd on kama taas hinda läinud. Teatatakse veel, et 50 aastat tagasi mehe pükse Kodavere mail kaltsudeks kutsutud.

7 juuni Olevik teatab, et Kokora vallas 26. mai õhtul K. ja M. Terase elumaja ära põlenud. 20 mai poos Kokora mees J.S. end aita ära.

1894 aasta leiti Torila kooliaiast õunapuu üleskaevamisel pooleteise jala sügavuselt kahe inimese luukere. Mõisavalitsejaks on A. Pärl.

Novembrikuu Olevik teatab, et Kokora valla peremeestel K. ja J. Kiilil 7/8 nov öösel kaks heinaküüni ära põletatud on. Lisaks teatab veel Olevik, et kahest Kokora koolist liitmise teel üks saadud. Vana kolimaja ühes maaga äragi juba müüdud.

1894 detsembrikuu Postimees teatab, et Kokura Vastastikuse tulekinnituse Selts sisemiste asjade ministeeriumi poolt kinnitatud on.

1896 15. mai õhtul tähistati Torila koolimajas Nikolai II kroonimispidustusi. Rõõmsad pidulikud päevad ja inimeste muretus ja rõõm kestsid mitu päeva üle kogu tsaari–Venemaa. Ajaleht kirjutab sellest niiviisi:

Kokora vald pühitses õhtul 15 mail Keisri Herra Nikolai II kroonimise päeva kohalike vallamaja juures pidulikult. Vallamaja ja selle ümbrus oli ilustustega kenasti ehitud. Vallakirjutaja algas pidu mõnusa kõnega, üleüldist Keisri kroonimist ja selle tähtsust seletades, mille pääle kolm korda Keisri-laulu Torila pasunakoori kaasmängul lauldi. Vahetevahel lõbustas koosolijaid Torila muusikakoor oma mänguga ja kohaline segakoor mitmed südant sulatavad laulud; pidu kestis lõbusasti kuni hilja ööni. Tänu pidu asutajatele, aga iseäranis laulu- ja mängukoorile lahke lõbusa pakkumise eest! Päältkuulaja.

Samal aastal otsustas Kokora vallavalitsus Kallaste kõrtsi kui patupesa sulgeda.

1897 Kokora Laulu-Mängu selts Vambola loomine (ajalehes asundamine) ja põhikirja kinnitamine. Sama aasta sees saab selts ka sisemiste asjade ministeeriumist kokkukäimisloa. Juba 23 detsembris peetakse vallamaja ruumides esimene üleüldine koosolek juhatuse liikmete valimises.

1898 18 veebruar. Hirmus mõrtsukatöö Kallaste külas. Keegi olnud oma külanaabrilt 25 rbl võlgu võtnud, aga tagasi polnud tahtnud maksta muidu, kui see talt kohtu teel välja nõuti. Võlgnik polnud aga asja niimoodi jätnud ja kättemaksu ihanud. Oli päev otsa suurt nuga oma õue peal teritanud ja muudkui öelnud ega seda asja nii ei jäta! Ühe tüki ma talle mängin! Hukkugu kas isa või poeg. Õhtuvidevikul läinud mees tänava peale oma suure noaga. Sääl juhtunud temal vastu tulema 5 noormeest, kellest üks võlanõudja poeg oli. Lasknud need mööda ja siis löönud selja tagant raske haava võlanõudja poja pea sisse. Teised seltsimehed võtnud õnnetu enese vahele ja viinud ligidasse apteeki. Sääl püüdnud apteeker küll haava kinni mässida ja rohtusid pääle pritsida, aga et haav hirmus raske oli, siis ei mõjunud sinna enam mingi abi. Mõrtsukas võeti kinni, kes ka oma teo üles tunnistanud.

27 detsember esimene Vambola muusikaõhtu ühes jõulupuuga.

4 jaanuarikuus tuli Vambola taas kokku. Selts oli töötanud juba vaid kaks kuud, aga nii agarasti ja innuga, et selle ajaga on seltsikassasse tulnud 40 rbl ja 25 kop. Aasta jooksul välja läinud 25 rbl ja 41 kop. Nii et jaanuaris veel seltsil 14 rbl ja 84 kop on. Kõige suuremad tulevased kulud on põhikirja trükk, kantsleri tarvitused jms. Võeti vastu ka otsus selle aasta 26. mail korraldada näitemüük muusikariistade ostmiseks. Selleks moodustati 7-liikmeline toimkond. Lubaküsimise võttis enda peale seltsikirjutaja Viirup. Teade Olevikust.

5 märtsil Kallaste laat ära peetud. Vähe oli ka see aasta häid hobuseid pakkuda. Siiski oli kohal palju raamatumüüjaid ja hästi läksid ka vasksugad. Miinuspoole pealt oli laadal palju joomist, mis siinkandis väga moodis on, terve laat olevat alkoholi järgi lõhnanud. Oli ka taskuvargaid. Koolid olid vanemate soovil laadapäevaks kinni pandud, et vanemad koos lastega laadale saaks minna.

Jaanipäeval peeti Kodaveres kabelipüha. Jumalateenistust ilustas laulu- ja mänguselts „Vambola“. Peale teenistust oli õpetaja rehe all näitemüük kirikuoreli tarbeks. Palju oli naiste näputööd. Ilusa ilma tõttu oli rahvast väga palju.

1898 Kokoral on juba telefoniliin Tartu. Tehnikaimedest veel niipalju: 1857 hakkab Emajõel aurik sõitma. 1867 on võimalik juba Tartus päevapiltniku juures käia. 31 mai 1901 nähakse siin lähedal 100 sülla kõrgusel Kiidjärvel õhulaeva. Rahvas uskus selle puugi olevat. Selle vastu tunti hirmu. 1901 olid siinkandis juba olemas jalgrattad. Ei puudu ka esimesed jalgrattavargused.

Juulikuine Olevik teatab Liivimaa kuberneri ootamisest Kodavere kihelkonda. Kokora vallamaja oli määratud teejoomise kohaks. Peipsi äärsed külad olid uhkelt ehitud. 14 juuli ootas Kokora vallamaja juures palju rahvast, kes kõik tähtsat külalist näha tahtsid. Kohal oli ka kohalikud laulu- ja muusikakoorid. Isegi Alatskivi muusikakoor oli tulnud. Õhtul alles saadi teada, et kuberner Mustveest otse Jurjevi sõitnud.

1898 oktoobrikuus teatab veel Olevik uue koolimaja ehitusplaanidest. Juba on asjad käimas, õpetaja aasta palgaks on määratud 750 rbl. Kurjustatakse ka Kallaste kõrtsiga, mis taas lahti on. Nimelt minevat seal joodikute lällamine iga päevaga aina suuremaks. Joogimaja ümbrus on täis topsisõpru, kes seina ääres istuvad, ja möödaminejates jäledust tekitavad, õhtul aga oma naise pihta piitsutavad. Nii ei või olla, kurjustab kirjasaatja. Mäletatakse veel seda kuldst rahuaega, kui kõrts veel kinni oli. Siis kostnud Peipsi laine luuleline laksutamine, nüüd aga joodikute lällutamine. Muutkem röövlipaik taas rahupaigaks, teeb kirjasaatja kokoralastele üleskutse.

1 novembril pühitseti Kallaste külas sisse üheklassiline rahvahariduse ministeerumi kool. Kohal oli palju rahvast. Et kohaliku küla elanikud enamjaolt venelased on, siis toimetanud õnnistamist Nina õigeusupreestrihärra. Kõne pidas ka hr. Hugo Treffner. Lõpuks oli võõrastele pidusöök. Kool asus 30 sülla kaugusel kõrtsist. Kallastel oli sel ajal 500 elanikku.

1 detsembri Olevikus teatab V. W. taas Peipsi piirilt, et Kokora vallavalitsus kirjutanud kubernerile palve Kallaste viinakauplus kinni panna. Kui see sama hästi läheb, nagu Kallaste kõrtsi sulgemine, siis on siitkandist viimane kurja allikas ära kaotatud. Viimasel ajal on Kokora vallas lehti rohkem lugema hakatud. 14 tükki ilmub kuus Kokora valla peale.

6 detsembris pidas Vambola oma esimest aastapäeva. Vallamajas valiti uus eestseisus, kõik valiti taas tagasi, seltsi muusikajuhataja pidas kõne seltsi elust, laulujuhataja pidas kõne Eesti ajaloost.

17 detsember, pühapäev. Muusikaselts „Vambola“ korraldas Torila koolimajas muusika ja kõne õhtu ühes jõulupuuga. Iga laps sai hinnata ühe väikse kingituse. Kõnelejaks oli palutud õp. Rätsepp, kes laulust ja mängust ja karskuse edenemisest rääkis. Seltsi muusikakoori juhataja hr Viirup luges karskuse kalendrist „Joodiku jõulupuu“ ette.

1899 rõuged Kokora ja Jõe vallas. Tõbi alanud Peipsi poolt vene küladest, kus rohkem rahvast on.

10 jaanuaril pidas muusikaselts „Vambola“ vallamajas oma üleüldist koosolekut, kus möödaläinud aasta aruanne üle vaadati. Sisse 301 rbl, millest 100 rbl laenatud, välja 298 rbl, milles 215 rbl uute pillide tarbeks kulunud. Koosoleku lõpus tekkis seltsi valitsuse vahel erimeelsusi, mille tagajärg oli, et senine seltsi muusikajuhataja ja kirjatoimetaja hr. Viirup oma ameti maha pani ja seltsist välja astus.

5 märtsil Kallaste laat. Hobused läksid hästi. Hinnad kõrged. Ostjaid enam kui müüjaid. Samas kurdetakse rohkete varguste üle Kodavere kandis.

Aprillikuu Olevikus tuntakse muret Vambola pärast, et see oma esialgset õhinat on kaotamas, loodetakse ikka, et ta unehõlma ei vajuks ja tagaspidi ei läheks.

Teisel ülestõusmispühal pidas „Vambola“ perekonnapidu. Pidu algas ühe kooliõpetaja poolt peetud teretuskõnega, milles ta seltsielu perekonna eluga võrdles. Kanti ette ka laule ja muusikamäng.

27 juuli Olevikus teatab kirjasaatja, et seltsi esimehe süü tõttu juba maikuus laulu- ja mänguselts Vambola kinni on pandud, kuna astuti seadustest üle. Aasta lõpus teatatakse, et Vambola jälle kuberneri lubaga koos käia võib. 5 detsembril peetakse üle poole aastase vahe taas esimene koosolek ja muusikaõhtu Tubina lahedates ruumides. Pidu oli lõbus, kohal olid ka Alatskivi muusikakoor ja Nõva laulukoor.

Siia sekka üks rahvalugu, mis jääb XIX sajandisse.

Metsades oli ikka hunte ja karusid. Hunte oli palju Mäikes, karusid nähti aga Kukemetsas. Kord leidnud Jüri Läst metsatee pealt hundi. Toonud hundi koju ja pannud ahju peale sulama. Hunt aga elanud ja tulnud esimestele käppadele ja hakanud uluma. Hundist olevat tagumisest poolest üle sõidetud.

10 jaanuar 1900 Uus aeg kirjutab kerjustest Kodavere mail, kes end „põlenuteks“ nimetavad ja eriti karusnahkade peale maiad on. Teatatakse ka, et muusikaselts „Vambola“ sisemiste tülide pärast ajutiselt seisma on pandud. Ka muusikariistad olevat veel kohtupitsati all. Uueks laulu juhatajaks on valitud hr. H. Rätsepp.

18 jaanuar 1900. Et Kallaste külas varemalt ühtegi kooli ei olnud, siis on seal mineval aastal, kohalike elanike palve peale ja rahvakoolide inspektori loal, ministeeriumi kool avatud. Kool asub hetkel üürikorteris, aga soov on suuremasse majja saada, (ehitada), kuna korter kitsaks jääb. 3 jaanuaril pidas kool oma aastapäeva jõulupuu juures. Kohal oli palju kõrgeid võimukandjaid, herra Rondalov, rahvakoolide inspektor hr Gravit. Pidu algas palvelauluga, millele hr Schatolovi kõne jõulupuu tähendusest järgnes. Edasi keisrilaul. Hr Graviti kõne koolikohustuste üle. Näidati udupilte keisrihärra viibimisest Egitptuses, lapsed lugesid valme nii vene kui eesti keeles. Jagati kingitusi (maiustused, raamatuid) ka võõrastele lastele. Kohale tulnud kõrgetele härradele lasti laulda Mnogaja leta (midagi sarnast laulule Ta elagu, ta elagu!). Järgnes pidusöök, edasi eladalaulud ja lõpuks tulevärk. Uhke!

1900 5 märtsil peetakse Kallastel juba arvult kuues laat. Palju oli hobuseid müüa. Noorte hobuste eest maksti head hinda, vanade töö setude eest saadi see aasta vähem. Kauplemine oli siiski loid. Enamjaolt käidi Tartu või üle Peipsi Oudova laadale. Sealt käidi ka Kallaste laadale. Tartusse mindi ühe päevaga. Järgmise päeva õhtuks saadi tagasi.

9 märtsi Uus aeg teatab, et kohtuotsuse järgi peab „Vambola“ 200 rbl nõudjatele välja maksma. Asi oli nimelt selles, et kui mõne aasta eest Vambola selts asunes, siis jäivad nende kätte „Torila pillimeeste“ mänguriistad, mida ta mõnedele endistele pillimeestele kätte ei tahtnud anda õiguse peale põhjendades, mida endiste „pillimeeste“ omavaheline leping talle oli annud, mille järele neid pillisid ei tohtida Torila külast või Kokora vallast välja viia, kus seltsi asukoht on. Mitmed praegused Vambola liikmed on endised pillimehed. Sellega ei olnud teised pillimehed, kes Vambola lipu alla ei kogunenud, rahul ja tõstsivad protesti, mis kolme aastase vältuse järele ülemal tähendatud otsusega lõppes. Et seltsil vähe raha on, siis müüakse vist uued ja vanad pillid (esimesed on kohtu poolt pitseeritud) kohtu teel ära.

1901 Kokora kirjutaja A. Viirup on Kallaste vahel lõhki löödud peaga surnult leitud. Purjutaja sõrmus kadunud. Viirup on olnud Vambola juhatajaks.

21 novembri Olevik teatab, et rahvas sealset kroonu viinapoodi sulgeda tahab. Ehk küll uue monopoliseadusega sealne elu vaiksemaks on läinud, segavat kroonu viinapood siiski avalikku korda. Teatatakse ka uue ministeeriumi kooli ehitamise plaanidest. Kuna mõis maad ei andnud, siis peab kool vallamaja maadele saama. Otsitaksegi juba sobivat kohta.

1902 sügisel üks Kokora noormees on end Kavastu metsa ära poonud, kuna ei julenud koju minna, sest linnas 10 rbl ära joonud.

1903 on Kokora vallavanemaks J. Teras.

21 jaanuari 1903 aasta Sakalas ilmus pikk kiri Jurjevimaalt Kodaverest Kokora vallast. Esiteks on teema uus 2-klassiline ministeeriumikool, mille ehitamisega alustati 1901 ja mis ehitati vallamaa peale, kuna mõisast kroonu kooli jaoks raha ei antud. Valla taotlus ministeeriumile anti sisse 1898. Riik andis selleks 2200 rbl, lisaks igaaastased õpetajapalgad. Õpetajate valik jäi ka kroonu õigusesse. Vald pidi andma 4200 rbl. Uus kool tehti, kuna vana kool jäi juba väikseks. Paljud lapsed pidi koju tagasi saatma, kuna vanas majas ei olnud piisavalt ruumi. Koolis õpib 150 last, kolme paralleelklassiga. Kolmas klass avati 1902, kui võeti juurde ka üks õpetaja juurde. Uus kool sai 15 sülda pikk ja 6 ja pool sülda lai, ühekordne telliskivimaja.

12 jaanuar, pühapäeval pidas selts Vambola muusikalise lõbu õhtu. Pidu algas kell 4 pl pasunakoori teretuse marsiga. Kõlas ka meeskoori laul. Iseäranis suurt lõbu sünnitas kuulajatele seltsi laulujuhataja J. Tubina naljakas ettekanne „Ehal käik“ muusika saatusel. Lõpuks oli nagu ikka noorematel jalakeerutus. Pidul valitses eeskujulik ja hea kord. Vihmasest ilmast vatamata oli kohale tulnud paraku vähe inimesi. Noomitakse vähest seltsielust vähevõtmist. Laulu- ja mänguselts on koos käinud juba 5 aastat.

Noomitakse ka Kokora mõisnikku v. R.i, kes kuulu järgi tahtvat monopoli seadusele vaatamata avada Kallastel viinapood. Kurjustatakse sakstega ja toonitatakse lõpuks hariduse tähtust. Haridus toob vabaduse päikese, mis orjaahelad viimseni ära sulatab, ja alles siis, teel valguse poole, saame me laulda: hõiskab mets ja mere suu ja Eesti rahva sugu.

28 jaanuari Sakala kirjutab Kallastest ehk Punaste mägede külast. Tegeldakse kalapüügiga, paljud rändavad Venemaa järvedele: Laadoga, Valge jne. Alevikus asuvad mõned tindikuivatusahjud, nahavabrik, 8 kauba- ja üks kroonu viinapood, apteek ja vanausu venelaste palvemaja. Vanasti peeti kevaditi Kallaste alevikus suured ja kuulsad hobuse ja kaubalaata. Viimasel ajal on laada tähtsus allakäinud.

1904 veebruaris jõi üks Kokora mees mõisas nii palju viina, et ära suri. Noorik kahe lapsega jäi üksi. Kallastel on apteekeriks Rossner.

14 märts 1905. Sakala. Kokoras on 20 soldatit valvamas. Ähvardatud viinavabrikut ja keldrit põlema panna, mõisa on saadetud sellesisulisi ähvarduskirju. Alatskivil on rüüstatud mõisa vana ja uut lossi, 5 heinaküüni põlema pandud, viinakeldri uksed maha lõhutud ja viina võetud.

1905 Jakob Kõrvi toimetatud 1 märtsi Valgus kirjutab sündmustest Kokoral.

Liivimaalt. Erutavaid sõnumeid tuleb maalt. Mitmelt poolt kuulukse teateid enam ehk vähem hägedate rahurikkumiste ja töö tegemise takistamise üle. Nii on, nagu Tartu leht „Nordlivländische Zeitung“ (Põhja-Liivimaa ajaleht) kuuleb, Kokora mõisas (Kodavere kihelkonnas) hiljuti õige suuri pahandusi ette tulnud.

Pahandused sündisivad, nagu arvata võib, linnast juhitava ässitamise mõjul. Terve mõisa tööjõud kui ka talunikud ja nende sulased, tulivad Tartust vooriga; mõisa jõudes jätsivad mehed töö järele ega lubanud enam koormaid maha panema hakata; nad nõudsivad tööaja lühendamist ning kõrgemat palka ja selles nõudmises olivad kõik, nii hästi teomehed kui ka päevatöölised, kindlad. Esialgu lootis mõisa omanik G. von Rathlef, kes päeval enne seda juhtumise kombel oma prouaga Tammistelt Kokorasse tulnud oli, töölisi jälle rahustada võivat, ja õhtul näisgi rahu valitsema hakkavat. Aga järgmisel päeval, 19. veebruaril, sundisivad tõrkujad endi kaasteenijaid, kes tööd teha tahtsivad, töötegemist maha panema, jätsivad hobused ja loomad söötamata, viisivad lüpsinaised laudast välja, panivad viinavabriku kinni ja ajasivad ühe võera kartohvlikoorma tee pealt kodu tagasi. Selle peale pandi raha kokku, toodi monopoli poest viina ja siis vast hakkas märatsemine peale. Karjudes ja üirgades uitasivad tõrkujad, kellega palju võeraid, osalt ka kurjatahtlisi inimesi, seltsinud oli, mõisa õue ja puiestikku mööda. Lõpeks pööras inimeste hulk, keda mõisa valitsejad ja kohalik politsei kordnik rahustada ei suutnud, härraste maja poole, kuhu mõisahärra läinud oli.

Eestvedajad tikkusivad kolistades mõisahärra eelmisesse vastuvõtu tuppa – nende järel inimeste kari. Mõisahärra ilmumisel ukse peale jäi rahvas vaiksemaks, aga rahulisel vaigistamisel polnud tema kohta mingit mõju. Kui hüie kõlas: „Tema ei anna sugugi järele, nüid aitab ainult vägivald!“ ei jäenud mõisahärral muud nõu üle, kui mõjuval viisil oma peremehe-õigust tarvitada. Nüid läks rahvakari jälle valitseja maja poole. Ähvardused hakkasivad kõlama ja kui ka maakonna ülema noorem abiline inimeste tropist võitu ei saanud, andis valitseja mõisaomaniku lubaga mõnes asjas töölistele nõudmistele järele. Kell 10 jäi kõik rahule. Teisel hommikul, 20. veebruaril, seega 24 tunni järele, saivad loomad ja hobused jälle süia ja juua.

„Nordlivländishe Zeitungi“ seletuse järele pole Kokoras eespool tähendatud pahandused mõne iseäralise olu või kellegi üksiku inimese pärast sündinud, vaid üleüldise ajavooluse ja õnnetumate asjaolude juhtumisekaudse kokku langemise mõjul.

1906 suvel koguvad A. Liiv ja J. Raja Kokora kandis folkloori ja kirjutavad, et see kant marja ja metsarikas on, et ei saa jutte korjata, sest kõik on seenile-marjule läinud.

1906 22 detsember. Vallavanem teatab, et Torila külas elav kooliõpetaja ja jumalasõna kuulutaja Karl Raja rahva seas palju pahandust teeb. 8 häälega, 3 vastu otsustatakse Rajale koolimajas korter üles ütelda. 1907 lubatakse Karl Rajal korterisse jääda niikauaks, kuni otsustatakse, mida vana koolimajaga teha. Nagu hiljem teame, põletas pikne vana koolimaja „otsani maha“.

1907 aasta vallamaks on 3 rubla ja 90 kop.

1908 aasta kevadel asutakse vana vallamaja asemele ehitama uut kivist vallamaja. Seniks kolib vallavalitsus koolimajja. Karl Raja sunnitakse lahkuma. Viimane aga ei nõustu sellega. 21 detsember 1908 õnnistatakse sisse uus vallamaja. Pidukuluks 30 rubla. Vallavanemaks on Karl Tiit, aastapalgaga 20 rubla.

1909 17 märts kingitakse vana koolimaja Kokora tuletõrje ühingule kooskäimise kohaks, pluss vakamaa maad. 17 mai 1919 teatakse vana koolimaja ärapõlemisest.

Sept. 1909 Kokora mõisniku eestvedamisele luuakse ka Kokorale loomade tõuaretus selts. Andmeid Kokora loomade kohta leiame tollasest tõuloomade raamatust. Saame teada, et asutamise aastal oli Kokora mõisal 95 lehma, 2 pulli, 40 noorlooma. Selts tegeles tõuloomade propageerimise ja edendamisega.

22 märts 1911 on Torila ministeeriumikooli õpetajad Vassili Russ ja Richard Kirschbaum kooli puukuurist koorma puid ära viinud.

1917 25 juuli Postimehes kirjutatakse Kokora valla toitluskomiteest, mis on üle maa sisse seatud.

1919 21 märts on laulu-ja mänguselts Vambola korraldanud vallamajas peo „Ühistöö“ tarbeks. Kohale oli tulnud palju rahvast, sh ka ranna komandant ehk rannavalve ühes sõduritega ja kohalik miilitsa vanem, kes palus, et sõdurid relvad ära paneks.

1919 6 juunil teatab Postimees, et vallasekretär A. Rosenberg on Kokora vallast teise valda lahkunud. Rosenberg teenis Kokora vallas 13 aastat nii Laulu ja Mänguseltsi laulu- ja muusikakoori juhatajana, kirjatoimetaja, näitleja, üleüldse seltsi vaim. Rosenberg oli suur eestvedaja, kes ka teisi innustas. Tänu temale soetas Vambola endale hiljuti ka kaunikese raamatukogu. Kõik saab ära tehtud, kui aga tahtmist on, see olnud Rosenbergi motoks.

Kallaste postkontori juhatajaks E. Piiri.

4 novembri Postimees teatabki, et Vambola poolt on Kokora vallamajas avatud hinnata ehk tasuta lugemislaud, kus kõiki poliitilisi ja kuurkirju lugeda võib. Samuti on ka raamatukogu tarvitada, teatab Postimees.

1920 mõisatöölised Al. Mäll ja August Reimann olles rebaseid küttimas, käisid püssiga ettevaatamatult ümber, mille tagajärjel sai Reimann haavata ja suri.

Samal aastal saadakse Kokora vallas jälile salaviina ajale Eduard Tõnnise poeg Matsile. Viinategemise seaded konfiskeeriti.

1920 aasta märtsikuine Petrogradis ilmuv eesti keelne Edasi kirjutab Kodavere-Kallaste komandandist, kes omavolitses, lasi läbi peksta või maha lasta oletatavaid salakaubavedajaid. Tihti ilma ülekuulamiseta. Olevat kuus veriseks peksnud meest vedanud vallamajja. Vallavalitsuse palvel kohale tulnud kontroll tõdes, et sealne komandant on oma võimupiire ületanud. Et olukorda parandada ja vägivallale piir panna nõudis rahvas komandandi valimist kohaliku rahva seast. See palve rahuldati.

20 augusti Postimees teatab, et kohalik Mängu ja Lauluselts on 15 augustil peo. Kohal on ka G. polgu sõdurid, kelle ulakus aga ületab igasugused piirid. Tegu nagu ei olekski enda rahvaväeosadega, kirjutab kirjasaatja. Sõdurid suitsetasid, tõukasid naisi, ja sammusid ilma piletita peole. Lükkasid lausa uksehoidjat, kes piletit küsis.

1921 24 veebruaril peeti Kokora kõrgemas algkoolis kooliõpilaste kaasabil vabariigi aastapäeva. Alguses ja lõpus olid koorilaulud, keskel loeti ilulugemisi ja mängiti näitemängu. Piduõhtutulu 2000 marka läheb kooliabinõude muretsemiseks. Koolis on 90 õpilast. Märtsis kirjutatakse Kokora vallakoolide viletsast olukorrast. Oleks vaja remonti ja riigipoolset suuremat toetust õpikute ostmiseks. Savastvere 2klassilises koolis käib 30 õpilast.

26 veebruar. Kallaste kinnitatakse alevina. Kallastel on 261 maja ja 1600 elanikku, apteek, telegraaf, postkontor ja laevade peatuskoht. Kurdetakse samas Kallaste külavahetee pärast, mis kevaditi ja sügiseti üksainus porimülgas on ja sõitjatele suureks ristiks. Ainult suviti suure kuiva ajal on külavahetee hea.

14 mai. Kurdetakse, et Kallaste postkontori kaudu kirju ja posti vähem käib kui kolm korda nädalas. Lisaks on saadetistelt postmargid ära võetud. Kui 1928 revideeritakse Tartumaa valdu, siis ilmnevad Kallaste vallas korratused. Paljud aktid on poolikult koostamata, sissetulevad summad kokku arvamata, sündinute nimekiri koostamata, 7 abiellunud paari aktid täitmata, lisaks puudus ühes aktis pruudi allkiri.

1921 kevadel juhtub Kokora saeveskis õnnetusjuhtum, kus naisterahvas Milli Kärdi saeraami juures puukottadega lumes libastudes jääb käsi sae vahele ja saab raskeid vigastusi. Jääb osaliselt töövõimetuks. Mõisaomanik Gustav Rathlef lubab kahjutasu ja pensioniraha maksta.

24 juuli pidas Kokora tuletõrjujate seltsi aastapidu. Pidu arvati kordaläinuks, oli siiski ka joomist, oli ka juhtumeid, kus vanemad lastele viina pakkusid, mis lastele rusuvat pilti pakkus.

28 juuli. Verine kõhutõbi Torila külas ja ümberkaudu valdades.

3 oktoobri Postimehes kirjutab kirjasaatja Kokora seltsielust, mis Kokora vallas, kui kõige väiksemas vallas Põhja-Tartumaal kord lausa esirinnas sammus, nüüd aga soikumas on. Kõige vanem selts on Vambola, mis 1920 Haridusseltsiks ümber nimetati. Ei läinud nädalatki mööda, kui kusagil piduga jälle esineti. Iseäranis paistis silma Rosenbergi laulukoor, kuhu üle 100 liikme kuulus. Anti kontserti ja kanti ette pidumänge. Sissetulekutest sai kaunis suur raamatukogu ostetud ja puhkpillide orkester täiendatud. Nüüd on aga seltsis lahkhelid ja pidusid vähemaks jäänud.

Teine suur selts oli Kokora Tuletõrje selts, millele valla poolt vana magasiait sai seltsimajaks antud. Nüüd kus oma seltsimaja olemas, ei ole selle järele enam tarvidust. Aasta jooksul on kaks-kolm pidu maha peetud, needki kahjudega. Laenu ja hoiühistus ja demobiliseeritud sõjaväelaste osaühing, neist viimane on hetkel kõige aktiivsem.

21 oktoober. Vambola ja Kallaste alevi haridusselts plaanivad peo korraldada, mille tulu läheb Piirissaare tulekahjukannatajate heaks.

18 november teade Kodavere khk telefoni ja postitoomise kohta. Kõige paremad postiolud olid 1919 aastal, kui igas vallamajas üks telefon sisse seati. Mõis andis postid, kaitseliit traadid ja aparaadid. Komandant Tuvikese eestvedamisel. Kui miski kuskil katki oli, tulid kaitseliitlased tööriistadega, ja parandasid ära. Posti veetakse Kallastelt küüdikorras. Tasu ei maksta. Selline postivedamine (mille kehtestas Veskimets) püsis 1920 aastani, kui „Sakala“ polk Peipsi äärde piiri valvet tulid pidama. Kokoral ja Alatskivi vallas veel on telefon jäänud. Küll on mõned postid aga pikali vajunud või puuduvad üldse. Nii olid Kokora mõisa asunikud eelmisel suvel traadid postidelt maha kiskunud ja need suure südame rahuga karjaaia külge kinnitanud ehk sarnane materjal riigi omandus on. Igas mõisas asub politseikordnik. 1922 aasta jaanuaris teatatakse taas kehvadest postioludest. Kuna Peipsi on jäätunud, siis postitoomine otse Kallastele on seiskunud. Kirja saatmine Tartu võtab 8 päeva, uuemate uudiste kättesaamine aga 3 ja 5 päeva.

7 detsembril Kallaste laat. Kohal olid pudukaupmehed, kariloomade müük oli peaaegu olematu. Rahvastki oli vähe kohale tulnud, kuigi tee hea oli.

1922 jaanuarikuu Postimees teatab, et Lüütiki heinamaadelt on leitud värvimuldasid. Torila oja ääres on aga pruuni mulda.

Samas teatatakse, et viimasel ajal Venemaalt palju rändavaid kaupmehi Kallastele ilmunud on, kes Seistleri ja Ko. kauplusest terveid koormaid kaupu ära viivad. Vastu pakutakse linu, tökatit, kanepit, ja muud kaupa. See arvatakse halb olevat, kuna nad ööbivad kohalike elanike juures, lisaks ei saa nende üle kontrolli saavutada.

Kallastel viinaga kauplejad. Eelmine aasta viinapood kinni pandud, nüüd aga viinaga hangeldajad. Isegi üks alevinõukogu liige, kes viinapoe sulgemise poolt oli, on ise vahekaupmeheks hakanud.

Samakuu lehes kirjutatakse ka 3 jaanuaril Demobiliseeritud sõjaväelaste ühingu peetud langenud sõdurite aastapäeva. Koguneti vallamaja juurde, sealt liiguti Vambola puhkpillide kooriga Kodavere surnuaia poole, kus peeti jumalateenistus.

Vabariigi aastapäeva piduõhtu peetakse taas Kokora kõrgema algkooli ruumides ühes koolilaste ja demobil. sõduritega. Huvitava kõne päeva tähtsuse üle pidas endine sõjaväelane E. Naarits. Sellele järgnes kooliõpilaste hümn ja teised laulud, aga ka näitemängud kooliõpilaste ja demobiliseeritud sõdurite poolt.

22 jaanuar. Kallastel avati O. Seisleri kaubamaja filiaal.

Eisen kirjutab 1922. aasta artiklis Rootsiga seotud kohanimedest Tartumaal. Ära mainimist saab Rootsi küla Alatskivil ja Rootsi tee, jõgi ja mägi Kokoral. Kahjuks ei ole õnnustunud leida andmeid, kus need kolm nimetust asuvad.

1923 aasta jaanuarikuu 23. päeval peetakse Kokora mõisas asunike kursused. Pandi alus piimaühisusele ja tehti eeltöid pulliühisuse asutamisele.

7 juuni Postimees teatab haridusseltsi Vambola 1924. aasta eelarve. 1922 aastal seltsi aruandes näeme, et sissetulekuid oli 21 932 marka, väljaminekud 16 929 marka. Ülejääk 5002 marka. Liikmete arv tõusis aastaga 70-ni. Raamatukogus on 442 raamatut ja neid on loetud 784 korda. Tahetakse taasavada lehtede-ajakirjade lugemislaud, mis veel enne ilmasõda heas korras oli, sõja ajal aga ainelise jõu puudumise tõttu oma tegevuse lõpetama pidi. Raamatukogu on asutatud 1918 aasta jaanuarikuus (raamatukogu registreerimine).

7 augusti Postimees teatab, et Savastvere algkooli juhataja peale endiselt ühtegi kanditaati pole leitud.

11 september kirjutab Töö hääl, et Kallaste külas tormas kohalik purjus politseiülem teemajja, lärmas ja räuskas seal, noris tüli. Lõpuks võttis ta revolvri ja põmmutanud kellelgi Kukinile pähe.

Marutaud Kodavere kandis. Ka Kokora vallale antud käsk, et koerad vaid suukorviga võivad liikuda. Ringihulkuvad koerad lastakse maha ja nende omanikud võetakse vastutusele.

Oktoober. Kallaste alevivalitsus on avanud restoraani liiga lähedale Torila kõrgemale algkoolile. Et restoraan lastele halba demoraliseerivat mõju avaldavat, seepärast palub Kokora vallavalitsus Kallaste restoraani sulgemist, kuna seal ka alkoholi müüakse. Lugu kestab edasi veel 1925 aastal.

Oktoober. Teade Kallaste elu-olust. On käimas valmiste eeltööd. Mõned vene kooli kodanikud õhutavad rahvuse mittesallimist ja eestlastega mittekoostöötegemist. Teed ja tänavad on Kallastel jätkuvalt halvas seisukorras. Õhtuti põleb tänavalatern vaid alevivanema poe ees posti otsas. Alevis puudub korralik koolimaja, koos käiakse kahte üürikorteri. Soovitaks, et alevisse võiks riik aidata uue kooli ehitada. Kurdetakse postiteenuse üle, mis suvel hästi käib, talve poole aga korratumaks muutuvad. On olnud ka juhtumeid, kus posti Kallastel ei ole maha antud ja on läinud edasi Vasknarva, kust see siis järgmine päev Kallastele tagasi on saadetud. Tormise ilmaga ei ei anta üldse posti maha. Soovitakse, et riik võiks postimaanteid rohkem ellukutsuda. Alevis on ligi 200 elanikku, kes aga ise oma lehtede ja kirjade järel käivad. Soovitakse uut sadamat, millise sooviga ka ümberkaudu vallad nõus on. Vaatleja leiab, et Kallaste kaubapunkt julgelt reisijate ja kauba arvukuse poolest Mustvee sadamaga võrrelda võib. Just seepärast oleks ka siia korralikku muuli ja sadamat vaja.

1924 23 mai. Suur tindisaak Kallastel. Puuda hind maksab 20-25 marka. Ümberkaudu talumehed on suuremad tindikala ostjad, kes neid sigadele heaks söödaks annavad, kui ka ärakuivatatult enda söögi sisse panevad.

10 detsembri Postimehes on taas kaebatus Kallaste sadama kohta, kus reisijad lootikus ühes petrooli- ja heeringatünnide, superfosfaadikottide ja muu kribu-krabu keskel peab istuma. Laev käib Tartust Kallastele iga päev, palju on reisijaid ja kraamivedamist. Kurdetakse ka Kallaste põhimaantee üle, mis aastaläbi porine on ja ajapikku nii madalaks on sõidetud, et kraavid kõrgemal asuvad.

1925 2 veebruaril peeti Kallastel taas laata. Palju oli Avinurme meeste puunõusid müügil. Kolmjalg maksis 300-500 marka, toobrid 200-250 marka, panged 50-60 marka, vankrirattad 400-500 marka, rautamata reed 1000-1500 marka. Ilm oli ilus, rahvast rohkesti. Hobuseid oli laadal vähe müügil. Tööhobune maksis 7000-15 000 marka, paremad hobused 15 kuni 35 tuhat marka. Nädal hiljem tuleb Postimehe Kuritööd ja õnnetused rubriigis teade, et Kallastel palju salaviinamüüjaid on. Asja läks uurima Kokora valla, Kallaste alevi politseiülem, kes konfiskeeris mõned viinajamisnõud. Piiritusemüüjad enamjaolt jõukad mehed olivad. 4 aprillil ilmub Kohtu rubriigis taas teade Kallaste salaviinamüüjatest, et müüjad alevivanema kaks venda olid. Üks neist pidas lisaks ka teemaja. Politsei tegi nende süü kindlaks. Esimesele mõisteti 17 000 marka ja 3 kuud aresti, teemaja pidaja mõisteti õigeks, kuna tunnistajad oma endist seletust muutsid, et nemad ka teemajas alkoholi joonud on. Alevivanem ja sekretär mõisteti ka õigeks, alguses taheti neile siiski nõrka kontrolli alkoholi üle süüks panna.

31 detsember 1925 Postimees. Teatatakse, et Kodavere khk postiolud ja ühendumine välismaailmaga kehvapoolne on. Plaanis oli raudtee ehitamine, aga see jäi soiku. Uuel aastal kavandatakse laiendada telefonide võrku ja avada Kuningvere külas telefoni kõnepunkt. Muidu tuleb post riigi kulul Tartust Kallastele õhtuse aurulaevaga, sealt viiakse see järgmine päev igasse valda. Kaugemale veetakse ka omnibussidega. Kokora valda toob ja viib posti jalgsi rändav naisterahvas (1928 aasta Postimees). Postkastid on üles seatud peaaegu igasse suuremasse külla. Postisaadetised on seatud valla käskjalgade ja vallaametnike õiendada.

1926 14 jaanuar kurdetakse Vambola seltsimaja puudumise üle. Tehakse ettepanek, et Vambola võiks ühiselt tuletõrje seltsiga teha magasiniaida korda.

2 veebruari Postimees teatab vanast koolimehest Karl Rajast, kes 80 saanud. Sündis 30 jaanuar 1848 Torilas rentniku pojana.

26 august. Korratused Kokora valla teedega. Maaomanikud suhtuvad teede korrashoidu lohakalt, nii et Varbe, Viljuse ja Soopere teed roopalised, auke täis on. Lisaks kasvab mets keset teed ja isegi talvised palgi ladvad on teelt koristamata.

17 detsember leetrihaigus Kokoral. Torila kool haiguse taandumiseni kinni pandud. Leetrid hakkasid levima kiiresti peale Kallaste laata. Esimesed teated Torila koolist on juba 1786 aastast.

18 märts. Laat Kallastel. Kaupa oli palju aga ostjaid vähe. Müüdi ka vankrirattaid. Hobustest oli müügil vaid setukad, paremad hobused puudusid. Hobuste hinnad olid üldse madalad, kui enne 15-12 tuhat marka, siis nüüd sai 5000 ja 8000 margaga juba hobuse osta. Kaubaputkasid oli palju. Lisaks olnud kakelusi rohkem kui muidu. Keegi Alatskivi valla mees löönud ühele teisele mehele püssipäraga pähe. Lisaks olnud neid seal veel kes rusikatega lööminguid korraldasid ja püsse paugutasid. Nii hakkab hakkab Kallaste ümbrus Petserimaale järgi jõudma, leiab kirjasaatja.

30 aprill ja 1 mai, Karskuspüha ehk alkohoolsete jookide müügi keeld siseministri määrusega.

29 oktoober 1927 teatatakse Savastvere karskusseltsi ja raamatuühingu ellukutsumisest.

23 november 1927. Joobnud peaga karsklaseks. Dr Rosenthal on Kokoras tervisest, karskusest ja tervishoiust kõnet pidanud. Kohal oli ka joobnud inimesi. Pärast lasti käiku leht, kuhu sai tõotuse karskena püsida. Allakirjutasid ka mõned ebakained isikud, kes tõotust pole pidanud.

25 november. Kokora leinab agarat seltsitegelast Villem Seppa, kes aktiivne liige rahvaharidusseltsis „Vambola“ muusikajuhiks oli.

12 august 1928 Postimees. Üks tallinlane, kes suvekuud veetis Kallastel kirjutab, et Kallaste ilus suur paik on. Alevis elab 1800 elanikku, mis on üks Eesti suuremaid alevaid. Kallastel on 15 poodi, apteek, postkontor, Peipsiäärne piirivalve valitsus ja Alatskivi piirvalve raiooni ülem ühes oma kantseleiga. Kõrgem algkool ja käsitöölisi. Elatutakse kalapüügist, suvel ka müüri ja puutöödest. 1000 sarvlooma, kaks lihapoodi, mille järelvalve nii elanikele kui ümberkaudu kasuks tuleks. Arst asub Pala ja Alatskivi mõsias ehk siis 12 ja 7 versta kaugusel.

26 august 1931. Kallaste vabatahtliku Tuletõrje seltsi uuendatud juurdeehitusega maja avamispidu, juurdeehitus läks maksma 2000 krooni. Hoone on kahekordne, alumine kord kividest, ülemine puust. Ehitati 23 a tagasi. Pikkus 17 m, laius 12 m. Hoones on näitelava ja näitlejate tuba, saal mahutab 300 inimest. Selts on 28 aastat vana. Ühingu esimees K. Sirgo. Üleval koosolekusaal, all pristikuur.

Kallastel asub veel Kallaste Hariduse selts, kes ostis Põllutööministeerimult vana mõisa kõrtsi, tegi remondi, ja sellest sai neile kokkukäimise kohaks. Alguses oli ühes majas kaks seltsi aga tekkisid lahkhelid, nii pidigi Tuletõrjeselts endale oma maja muretsema.

23 detsember 1931. Kokorale on asutatud naiskodukaitse, ajutine juhatuse esimees pr. Aliide Piir.

1932 sündmus Peipsi peal. 12 liikmeline Kallaste kalurite artell vangistati Vene piirivalvuri poolt, kes sundis kalureid endaga kaasa tulema. Ära võeti kalurite 4 hobust ja püügiriistad. Sündmus on selgitamisel.

1933 detsembrikuine Päevaleht teatab, et Kallastel on salaluure võrk ja kommunistlik organisatsioon paljastatud. Liikmed olid enamjaolt 20-25 aastased, käinud üle oktoobris salaja üle jää Venemaal. Detsembris tagasi tulles võetud 10 meest kinni. 9 süüdlase üle mõistetakse kohut juba järgmise aasta veebruaris. Enamjaolt on vene perekonnanimed. Meeste värbajaks olnud aga Vene GPU teenistuses olnud August Tikk ja E. Alla. Meeste ülesandeks olnud teede, sildade (kandevõime), kohalike kaitseliidu kohta teabe kogumine.

2 mai 1934 teatatakse, et uueks Kokora valla konstaabliks on määratud endine Avinurme konstaabel Richard Raudsepp.

Teatatakse suurest latika saagist Kodavere alla Peipsi rannas. Siiski tõdetakse, et möödunud aegadel latikat rohkem saada olid. Räägivad ju ka muistsed lood latikaparvedest, mis lausa Kodavere kiriku alla ujusid. See fatk olevat kirjas isegi vanades kirikuprotokollides. Suur menu oli vanasti ka siigadel, kuigi tal suurt väärtust ei olnud, tulid kaupmehed kaugelt ja lähedalt. Isegi Viru ja Harjumaalt. Öeldi isegi, et kes kiisarannas pole käind, see Kodaveret pole näind.

5 juuli 1935. Päevaleht õnnitleb sünnipäevalast Eduard Naaritsat. Sündinud 6 juulil 1896 Kokora v. Tartumaal. Põllumees. Võttis osa maailma- ja vabadussõjast. 1922 aastast taluperemees isatalus. Osaline paljudes ühingutes ja organisatsioonides.

1936. Üleeestilises noorteühingu Kokora osakonnas 33 liiget. Tegutseb näitering.

23 november. Torila kooliõpetaja süüpingis. Lastevanematele on muret teinud õpetaja Henn Rosina käitumine lastega. Henn Rosinale heidetakse ette vägivalla kasutamist. Nii olevat ta ühte last põlvega selga löönud ja trepist alla lükanud. Pidavat ka peksma. Otsustati pöörduda Haridusministeeriumi poole.

1939 aasta märtsikuu. Kallaste alevivalitsus teeb ettepaneku avada Mustvee-Kallaste-Tartu raudteeliin, kuna omnibussed ei suuda järjest suurenevat ja elavnevat liikumist ära rahuldada.

Väljamõisa noormees Peetso Oskar kirjutab 1942 aastal ilusa ülevaatliku artikli Kallastest, mis juba paar aastat tagasi linnaseisusesse tõstetud. Linna nimega algas majanduslik ja kultuuriline tõus. Tekkis juurde kauplusi, ettevõtteid. Isegi Tartu 2 jasokonna rahukohtunik sõitis Kallastele kohtuasju ajama. Enne oli vaja käia Mustveesse, mis aga sügiseti ja kevadeti raske Omedu jõe pärast oli. (Tollal ei olnud veel silda, lisaks polnud paljudel hobust, vanurid ei saanud aga alati nii kauget reisi ette võtta). Ei olnud ime kui paari aastaga mõnel ärimehel, kaluril oli juba 2-3 autot. Kaluripaadi vahetas välja kiirem mootorpaat. Omnibussi ühendus Tartuga kaks korda päevas. Suurveski omanik Reinomägi rääkis isegi midagi elektrist ja kinost. Ei olnud ime, kui enne riigikogu valimisi keegi kandidaat lubas isegi raudteeliini Kallastelt Mustvee vedada. Bolševike viisaastaku kava viis Kallaste elu niikaugele, et nüüd 1700 elanikust vaevalt 900-1000 elanikku alles on.

Postimees 1943. Karl Tiit surnud. Sünd 1 okt. 1866 Kokoras, surnud 29 juuli 1943. K. Tiit oli omavalitsuse- ja seltskonnategelane. Oli Kokora kompanii auliige. K. Tiit maetakse 3. augustil Kodavere kalmistule.