Monday, May 4, 2015

Torila kooli lood, Uibu fond




Hariduelust meie kodunurgas

1961, Friida Blaubrück (sünd 1899)

Uibu fond



---vanal hallil ajal oli asutatud Torila külakool. Ta asus sääl, kus praegu Kallaste Helmi aed. Praeguse koolimaja, endise vallamaja asemel asus hall puust vallamaja, kroonukulliga otsa ees.

Mäletan neid mõlemaid veel selgesti. 1907 ehitati vallamaja uuesti – (kivimaja) – kirjutajaks oli Aleksander Rosenberg, suur muusikamees ja laulukoori juht. Vana külakoolimajas oli aga korteris Kokora Ministeeriumikooli kolmas õpetaja ja ka osalt internaadi poisse oli sääl korteris. Aasta 1894 sai siia õpetaja August Blaubrück valitud.

1907 aastal oli hakatud Torila ja Kallaste keskvahe kohta uut 2klassilist Ministeeriumikooli, kus 5 jagu oli. Kallastel tollal veel kooli ei olnud ja see kool oli määratud niihästi eesti kui ka vene õpilaste jaoks.

Alguses olid külakooli pääl õpetajad vene keele oskamatud; vene keele jaoks olnud minu vanaisa Willem Freivaldi majas eri kool – nende poistele, kes valmistati kroonuteenistuseks ette, sest teenistusõppus oli vene keeles ja eesti omad saadetud sisevene ja Poolamaale, kuna vene omad toodud jälle siia.

Minu isa August Blaubrück määratud (valitud) siia Torila koolipääle 1894 aastal. Nagu ta ise omas „nooruspõlve mälestustes“ kirjutab. Tundnud ta end seega väga solvatud, sest ta oli saanud kõrgema hariduse ja õpetaja kutse Põltsamaa Eesti Aleksandri koolis, kuna külakooliõpetajaks võis saada juba ministeeriumi kooli haridusega. Külakoolis oli õpetaja palk 150 rubla rahas ja pääle selle kasutada veel koolitalu, kus praegu Lassi Eedi asub.

Õppeaineteks olid päämiselt usuõpetus, eesti keel, rehkendus ja maateadus-laulmine. Pääle igapäevaste laste käinud veel suured „näitajad“ nii üks kord nädalas. Õpetaja pidi täitma veel vaimulikke talitusi. Pidama palvetunde pühapäeviti, ristima lapsi ja matma surnuid. See oli otse kohustuseks.

A.Blaubrück olnud alles 19 aastat vana, kui asunud selle kooli pääle. Vanemad andnud oma talukoha Laevas pooletera peale ja aidanud siin koolimaja pidada. Koolitundide järel andnud ta veel vene keele õppust Kallaste jõukamate vene poistele. Nendest võib nimetada Dimitri Karushkin, ehitusmees praegu, Jossif Doulgushev, kaupmees, Pavlov ja palju teisi. Need käisid lihtsalt õppimas kirja ja rehkendust.

Et Blaubrück aga hakanud maailma loomist kodanlikult seletama, tekkinud (loetamatud kaks sõna). Tema pääle kaevatud isegi semstvo kohtusse, kui kirikuvalitsuse pääle ja hakatud teda lahti kangutama. Tehtud teda keisri ja Jumala vastaseks. Kohtust saanud aga „pika nina“ nagu ta oma mälestustes kirjutab.

Tegelikult hakanud see aga nii, nagu üks vanamammike meile seletas. Vallavanem Kaarel Tubin ja kirjutaja Viirup hakanud jonnima, selleärast et Viirup tahtnud Annad? omale ja Tubin kangesti oma tütrele Loovile. Kuna August ja Anna kahekesti abiellunud siis läinudki tüliks ehk jonniks. Oli kuidas oli aga 1906 aastal määrati A. Blaubrück jällegi Torila uue ministeeriumi kooli pääle. 1907 aasta jaanuarikuus kolisimegi Vänikvere külakooli päält, kus isa vahepeal olnud, tagasi, Torilasse. See oli suur kivimaja. Meie korter asus üleval pööningul, kaks väikest tuba, ja sinna meid pandi vennaga kui linnud puuri. Välisilma nägime vaid kaugelt läbi akna, kuna Vänikveres oli meil ilus ja vaba elu. Sest pääle koolitundide oli meil vaba klassis mängida. Ja vahetundidel käisime trepi ees väljas laste juures. Maja asus üksiku koha pääl. Uksest läks tee alla jõe äärde. Maja taga oli heinamaa ja mets, kus kevadel oli palju sinililli ja jões oli palju kalu, mida isa talvel püüdis märadega välja.

Siin Torilas aga korraga ei midagi! Maja taga lepavõsu, ukse ees ei olnud aedagi. Vaid lattaia peal kiikusid küla seakarjused kevadel. Käo kukkumist enam ei kuulnud vaid selle asemel kraaksuvad varesed! Nii hakkas igav ja vangielu meil lastel.

Koolis käisid siin tollal suured mehed võibolla mõned pääle 20 aastased. Õpilasi oli umbes 150 ümber. 50 neist olid siin korteris. Järve pool otsas üleval asus poiste magamistuba (tütarlapsi korteris polnud) kuna osa poisse asus veel vana kooli juures korteris, kus ka 3as õpetaja elas.

Neist suurtest mäletan ma veel Meerud?, Koloshnikovi?, Pillid (neid oli palju), Markus, Karl Reimann, kes eesti aja algul oli Alatskivil kooliõpetajaks, Partsi jne.

Et koolisundust ei olnud, siis tütarlapsed jäid juba algklassidest ära niisama ka kehvemad poisid. Esimesed tütarlapsed, kes siin koolis lõpetasid, olid Aliide Kiili, Ida Narits Savastverest. Kui ma ei eksi oli see 1908 aastal.

Õppekeeleks oli meil vene keel ja juhatajaks umbvenelane D.......D....? Kolmandaks õpetajaks keegi Leithhammel, kes ühel hommikul kuldpagunitega politsei poolt ära viidi. 1905 aasta mäss.

Ka minu isa oli taga otsitud Laevas, kus oli inimeste peksmine ja tapmine. Aga et ta isa välja ei andnud jäi ta kätte saamata. Süü oli temal Vänikveres peetud põdra jaht. Mäletan ka veel kui õue pääle kogusid noormehed püssidega ja võttes kaasa mu isa läksid põdra jahti. Tulid aga õhtul tühjalt tagasi.

Leithammeli (Rudolf Leithammel, olevat lisaks Turpile ja Tubinale pidanud nii vallamas kui ministeeriumikoolis rahvakoosolekuid) asemele saadeti kolmandaks õpetajaks Aleksander Raudsepp, kes ise õppimise teel lõpetas hiljem ülikooli ja oli Tartus poeglaste tehnikagümnaasiumi direktor. Olin tollal 3ndas klassis, 9 aastaselt patrasin juba hästi vene keelt. Õppisin pähe ka vene mõistulaulusid.

Peagi lahkus siit Dounki...? tagasi oma kodukülla Tihedale ja juhatajaks tuli 1910 keegi Russ. Russ oli juba vali venestaja nõudja, ta keelas isegi ära lastel vahetundidel rääkida eesti keelt ja pani meid laupäeval laulusid pähe õppima, kes keelust üle läksid.

Ta korjas lastelt ära ka ringmängu laulud ja keelas vahetundidel tantsida. Meil oli kannel, ja Laarid olid kanged kandle lööjad, juhtus isegi et laupäeva õhtul Blaubrück ja Laar kokku mängide kannel ja viiulit tegid muusikat ja lapsed tantsisid. Need olid ilusad õhtupoolikud, pean mainima, et kauged õpilased ei saanud koju enne kui suurteks pühadeks ja kevadel.

Ka Raudsepp oli lõbus mees. Ta õpetas pühapäeviti õpilastele Soome laulumängusid mida mängiti hulgakesi. Need olid noortele suureks lõbuks. Kuid ka need keelas ära Russ. Russi enda lapsed ei valdanud sõnagi eesti keelt. Kuid meie vennaga oskasime juba niipalju vene keelt, et võisime vabalt nendega koos mängida. Raudsepp juhatas ka suurt laulukoori, käisid kokku koolimajja.

Raudsepp läks siit peagi ära ja 1910 aastal tuli tema asemele keegi Richard Muna. Sellest ma vähe tean, sest haiguse tõttu õppisime oma toas, mitte käies klassi. Muna järel tuli kolmandaks õpetajaks Kirschbaum, selle aeg lõigi pikne vana koolimaja põlema, kus juures ka õpetaja meelemärkuseta maha löönud ja parema piha pealt kõik riided läbi põletas. Kirschbaumi päästnud kirjutaja Rosenberg, kes akna sisse löönud ja teda välja tassinud. Vana maja põles aga otsani. Teda oli tahetud teha seltsimajaks ja sellepärast endine külakoolmeister Rajagi tõsteti sealt korterist välja. Pikne lõi aga koolimaja põlema, kui ma ei eksi siis oli see 1911 aasta Suurel Reedel ja see maja nagu võeti ära. Alguses oli olnud tuul pikku küla ja oleks läinud terve küla, aga äkki pööranud tuul välja pääle, ja koolimaja taga, vastu suurt teed olnud lohk, löönud korraga nii vett täis, et säältsamast saadud vett pritsud. Kohale oli jõudnud Kallaste tuletõrje, kes kustutas, kuid maja põles otsani.

Endine õpetaja Raja oli Tartus vanadekodu juhatajaks saanud ja ütles: ma tänan oma vihamehi ja õnnistan oma väljaajajaid, mul on siin palju parem elu. Saime temaga ükskord linnas kokku.

Nii Torilas sellest seltsimaja ei saanud ja seltsimajaks hakati ümber ehitama endist Torila magasiniaita – saadi niikaugele, et näitelava sisse ja aknad ette. Tuli kolhoos ja kolhoosi esimees Kukin võttis selle maja jällegi ära viljaaidaks öeldes: oli ta ennegi ait, saagu ta jällegi viljaaidaks!

Kirjutaja Rosenberg oli agar seltsitegelane laulukoori juht. Ka õpetaja Karetsnikov ja Blaubrück ja mõned vanemad õpilased käisid Rosenbergi laulukooris laulmas. Tollal aga oli õpetajatel seltsielust osavõtmine keelatud ja seda nad tegid salaja.

Laulsivad kaht suuremat laulu: Kalev ja Linda ja Mustlased. Nendega käisid nad isegi Tabiveres (Woldis) esinemas.

1911 aasta sügisel lahkus siit kooli päält Russ ja tema asemele saadeti Ivan Ivanovitš Kartetsnikov, kes oligi siin juhatajaks juba kauemat aega.

Olin seekord viimases klassis. Uus juhataja esimesena hakkas kohe mind „pinnima“. Ta hakkas kimbutama vene keele lauluga. Ma ütlesin selle talle pääst ülesse ja ta hakkas mind kiusama selle laulu sisuga: miks nii? Ja nii? Millepeale ma puhkesin nutma. See oli ka ühtlasi esimene ja viimane kokkupõrge Kartetsnikoviga.

Nagu ta ise meil lõunalauas ütles: leh see ongi teie dobroko. Ma nägin, et nii väike ja viimases klassis hakkasin teda küsitlema.

Kirschbaumi asemele kolmandaks tuli aga meile Gustav Karscheiding?, kes meile viimases klassis õpetas eesti keelt ja laumist, kuna vene keelt ja looduslugu ning füüsikat andis Kartetsnikov ja mu isa õpetas rehkendust ja geomeetriat ja maateadust.

Kartetschnikov polnud enam nii vanameelne, nagu alguses öeldud, ta ise käis laulukooris laulmas ja laskis ka lastel õhtupoolikul tantsida. Päälegi ta asutas koolile keelpillide orkestri. Õieti „vene pillide orkestri“: balalaikad ja domrad. See saadeti valitsuse poolt. Kokku oli 14 pilli. Ka mina mängisin selles koos Helmi Petersoni ja August Hintiga – balalaikat primat.

Käisime isegi Kallastel esinemas.1912 aasta kevadel lõpetasin ma siin kooli. Eksamid kestsid üle nädala. Tuupimist oli palju, sest terve ühe viimase aasta kursus oli jagatud piletitele, mida oli 14. kokku oli 14 lõpetajat ja 2 neist olid tütarlapsed. Mina ja Alma Kiili Tõruverest. Enne meid 1911 lõpetas ainult 1 tüdruk. Aliide Tiit. Praegune Piiri.

Tulin läbi viiedega, peale minu said läbi viied veel Eduard Elken ja August Laar, kandlelööja. Eksamid olid kõvad: kui 3 viga oli kirjatöös siis loeti läbikukkunuks, seejuures 3 märgiviga loeti juba üheks veaks. Üks suur poiss ei tulnudki eksamitele. Arst keelas talle ära. Ta õppis palju aga kui vastama hakkas siis öeldi talle, kuuled Kurs, sa pole vaadanuki raamatusse. Peale eksamit pildistasime oja ääres. Need pildid on praegugi veel alles. Pääle meie kooli lõpetasime kujunes see nii, et meie kooli juurde pidid kokku kogunema kõik ümbruskonna koolid ja ka inspektor ise sõitis Tartust eksamile. Siis oli lastel veel hirmu. Mäletan kui Pala Mäeotsa preili Grünberg omadele andis (loetamatu) palderjani. Siia kogunesid Pala, Kodavere kihelkonna kool. Kallaste kooli ma ei mäleta, kuigi Kallastel oli siis juba kool olemas, juhatajaks Pavlov ja õpetajaks ukrainlane (loetamatu). Need käisid ka siia eksamineerimas.

Kord peale eksami tehti (loetamatu) püha ja aeti kokku kõik õpilased. Inspektor omalt poolt laskis teha teelaua. Läksime Kallastele ja tõime 2 rubla eest saia. Saime 240 kringlit. 3 rubla eest tõime kommi ja suhkrut. Ka sellest pidust on meil foto. Vene õpilastest lõpetasid minu ajal kolm. Kaks Kallastelt ja üks Välgist. Neljandas klassis oli üks vene tüdruk Pavlova. See oli ka ainus vene tüdruk meie koolis. Hiljem oli neid veel kolm.

Alguses oli vene poisse meie koolis palju. Nad erinesid teistest – poslamasla lõhna, pikad mustad juuksed, mis rippusid silmakulmudeni ja kõrvadeni ja laia säärega saabastega.

Mu isa alati rääkis, et tollal oli hää õpetada, sest nõrgemad jäid juba algklassidest ära ja viimasesse jäid vaid paremad ja püüdlikumad.

Eriti kardeti seda kui elukombel ehk usuõpetusel oli taga miinus. 5- tähendas, et see ei saanud enam kuhugi ametisse. Ministeeriumikool lõpetatud tarvitses käia vaid veel läbi pedagoogilised lühiajalised kursused ja võis juba saada külakooli õpetajaks. Paljud suundusid siit ka Venemaale mõisavalitsejaks ja metsaülemaks. Siia valgus kokku õpilasi pääle ümbruskonna külade ka Pala, Alatskivi õpilasi. Ka Kavastust, Koosalt, Selgiselt, Matjamalt, Varalt jne.

Hiljem eraldati ka ühe klassi küljest osa tütarlaste magamistoaks ja ka tütarlapsi hakkas siin ööbima. Mäletan et isegi kaks õde Varnjast käisid siia kooli.

Söögi valmistasid lapsed siin ise. Koolis oli köök kahe rõngaga ja taga suure veekatlaga thee jaoks.

Et aeg oli õhtupooliti piiratud, sest 2 lõppesid juba tunnid ja kell 5 juba helistati õppima. Kell 7-8 oli õhtune söögitund, kella 9ni oli õppimistund. Siis oli õpilastel ühtelugu kaebusi selle pliidi pärast: ei mahtunud ju 45 õpilast kõik süüa tegema. Üks kaebas: tema võttis minu augu ääre ja teine: see ei anna mulle auku!

Majahoidja käis siis väljas. Hiljem tehti ka majahoidjale siia kaks ruumi ja majahoidjaks sai meile Gustav Värvu õde Liisa, siis hakkas lastel parem elu.

Liisa keetis neile ühiselt ja jagas portsjonid. See Liisa suri 2 aastat tagasi. Ta oli meile kõigile nagu emaks. Ühesõnaga ruumid olid väiksed.

Karscheiding oli meil ühe aasta, seejärel tuli meile keegi Puudersell. Ja siis hakkas neid vahelduma üksteisejärel. Tuli esimene ilmasõda. Kartetsnikov võeti sõtta. Nüüd oli Blaubrück tema asemel ka juhataja kohuse asetäitja kuna õpetajateks olid järgemööda keegi vene preili Sergejevna, siis üks noorvenelane Nemtsev, lätlane Sindul ja Kallastelt kaupmees Jermakovi tütar Dunja ja Kartetsnikovi tagasitulles sai tema oma naine Aliide Kartetsnikov ametissse. Nad kõik olid umbkeelsed. Et Aliidel aga kutset ei olnud ministeeriumikooli pääle siis sai temagi hiljem lahti. Ja asemele saadeti Juli Bauvald.

Sellel oli juba Kalev koju tagasi jõudnud ja pani maksma maa-koolidesse eesti keele emakeeleks. Hiljem saadeti ka Kartetsnikov ära Kallastele ja tema asemele valiti (jälle tulid õpetaja valimised) Heinrich Rosin. Seega oli Torila koolis rahuliku elu lõpp!

Blaubrück, kellele kord korraldati Mustvees õpetajate kursused, kus üle maakonna olid ka inspektorid koos, oli öeldud (vene keelsed sõnad). Ei kõlbanud Blaubrück enam nende sõnade järgi kuhugi. Ta ei oskanud enam tundi anda ega lastega ümber käia. Rosin näris siit ja sealt. Hiljem kui Rosin abiellus hakkas ta Blaubrücki välja kangutama, et oma naist Ellat ametisse saada. Mõjuvam kabatus Blaubrücki pääle oli, et ta oma priinime ära ei eestinda ja nii pidigi Blaubrück oma kohalt lahkuma üks aasta varem kui määratud vanadus oli lahkumiseks. Kui ta üks aasta oleks veel õpetaja ametis oleks ta saanud kõrgema astme pensioni aga vana „rämps“ aeti välja nagu Rosin taotles ütleda. See oli 1939 aastal. Tehti puhas töö. Ka Bauvald, kes teda ei kannatanud, lahkus. Lahkus ka kauaaegne majahoidja Marie Peetso. Juuriti üles ka kooliaiast kõik põõsad ja viljapuud, üksainuke viljapuu jäi meie akna alla. See asub sääl praegugi. Kuna sellest majast on saanud haigla.

Õpetajateks peale meie nagu mainitud Ella Rosin ja kolmandaks keegi (loetamatu). Ella Rosinal polnud aga enam õpetaja õigustki, sest ta oli juba üle 10 aasta ametist vahepeal ära olnud, ja oleks pidanud ameti eksami tegema.

Pääle selle ma pole Torila kooli asjadega enam kursis.

Me kolisime elama endisesse vallamajja, kus mu isa oli raamatukogujuhatajaks. Sääl asus alguses ka külanõukogu ja me olime ka ühtlasi veel majahoidjaks. Mõlemad ametid olid palgata. Kui hiljem raamatukogu palgaliseks sai hakati ka seda meie käest ära kiskuma. Seda toimetes tookordne kultuuriharidusala juhataja A. Prangel. August Blaubrück suri 1953 aasta janauaris, ja raamatukogu, mille mina veel oma jõuga ümber kirjutasin ja süsteemi järel liigitasin läks üle võõraste kätte ja viidi hiljem Kallastele.

Meie elame emaga nüüd meie viimases korteris (loetamatu) majas, kuhu meid paigutati, kuna vallamaja läks sõjaväe kommissariaadi kätte.

Ema saab nüüd 150 r, uue järgi 15 rubla isa pensiooni, on juba üle 80 aasta vana. Tema käest ma saingi algandmeid Torila algkooli kohta. Mina elan praegu koos temaga, pole erilist sissetulekut oleme ka kolhoosi liikmed. Alul käisime ka põllutööl – nüüd enam ei jõua. Omame raasuke aiamaad, peame paar kitse ja kana ja see on praegu kõik meie elu. Ongi vast igatsus veel kord tagasi haritud maailma, kuid see on meis juba väga kaugele jäänud.



Friida Blaubrück



Suurimaks sündmuseks iga talvel oli meil jõulupidu koos jõulupuuga. Juba kaks päeva enne koristati ja peseti põrandaid.

Jõulupuu asetati suurde klassi, keset tuba. See oli suur mahukas kuusk. Ehtimise aeg meid sisse ei lastud. Me lõime tantsu teises klassis kandle saatel. Kui kuusk oli ehitud algasid laulu ja mänguproovid. Kuusel olid pärlid, kuldlõngad, küünlad ja jõulupuu lumi. Hiljem inspektor saatis Peterburist tellitud igasugu ehteasju. Aga ilma lumeta ei olnudki see puu enam nii ilus.

Näidendid, ilulugemised ja laulud toimusid jõulupuu ümber. Näitelava ei olnud.

Esmalt laulsime Boše tsarja hrani ja siis (vene keeles), seejärel eestikeelsed jõululaulud ja ilmalikkudest ei olnud alguses muud kui „Üles, üles, hellad vennad“ ja „Kus sa käisid sokukene“.

Selle järel tuli jõuluvana kotiga. See oli suur tüse vanamees pika habeme ja suure kotiga. Ta jagas pakikesi, kus oli sees igasugu kuld ja hõbe paberiga kompvekke, kirjud präänikud ja kuld ja hõbe pähklid. Peale selle ka veel kooli tunnistused.

Kätte saanud tunnistused, oli varsti kuulda saalist nuukseid ja nuttu, sest mõned olid saanud ju kahed! See rikkus ära pidutuju! Hiljem hakati tunnistusi kätte andma järgmisel päeval pääle pidu. Pääle kottide jagamise viidi kuusk välja ja algas tants ja ringmäng!

Viiul ja kannel olid tollal me ainus muusika. Aga see oli ka nii armas ja tore!

Eesti algul ehitas mu isa koolile jäädava näitelava suurde klassi. Sääl siis harjutati ja mängiti mänge ja tehti ka balett tantse Bauveldi juhatamisel kuna kuused põlesid kahel pool lava. See aga polnud sugugi enam nii armas nagu meie lapsepõlve kuusepuu keset klassi!

Eesti ajal peeti igal kevadel lõpp kooli pidu Alatskivi lossis, kuhu kõik koolid ümbruskonnast kokku kogunesid. Torila kool oli ikka neil pidudel hiilanud oma käsitöö mitmekesisuse ja rohkuse pärast.

Blaubrück, kes Põltsamaa Aleksandri koolis oli omandanud mitmesuguseid teadmisi püüdis seda ka siin edasi anda oma õpilastele. Ta ehitas aeda omale sepikoja, kus tutvustas poisse sepatöödega. Üleval endises magamistoas asus nüüd poiste käsitöötuba. Sääl oli 2 kruupinki ja üks pink töötanud mitme töö jaoks, mille Blaubrück ise valmistas ja ta omatehtud käsitööde kapp. See on praeguse kooli juures laste riiete kapp.

Pääle igapäevase elu tarbete ja kööginõude valmistati vinerist mänguasju, mis ei jäänud kaugeltki maha linnast ostetud mänguasjadest. Ka joonistusi oli palju ilusaid. Blaubrück andis ka joonistamist.

Juuli Bauvald hiilgas aga tütarlaste käsitöödega!

Pääle meie olid koolist poiste käsitöötunnid kadunud täiesti ja laulu oli hakatud õpetama suuga, kuigi koolis oli olemas viiul. Mu isa õpetas laule alguses kolme hääle peal, hiljem Eesti aeg juba kahe hääle peal. Ei olnud enam koolis viiuli õpetajat. Viiulit nägin praeguses koolis viimati õpilaste käes tõmmata.

Ka uus õmblusmasin oli koolil. Ka selle on nad siin nahka pannud.

Ja siis oli siin olemas veel suur udupildi latern ja palju udupilte. Laterna lasi Rosin ringi käia väljaspool kooli ja latern jäigi kaduma. Näidati udupiltidel Krõlovi mõistupilte, Prantsuse sõda ja teisi ajaloolisi pilte. Siis veel mäletan: Kafkasiii... (ei saa muust aru kui et Kaukaasia). Ilusad olid need udupildi õhtud meile lastele!

Koolil oli tollal veel palju värvilisi ajalooseinapilte loodusloo, usuõpetusepilte ja vene riigi õppepilte. Raamatus olid need samad pildid olemas. Ka oli meil kooli biblioteek. Eesti ajal anti venekeelesed biblioteeki raamatud majahoidjale ahju kütta. Mu isa veel päästis mõned kallimad teosed, kuid meie oma kolides on needki kaduma läinud.

Koolipidude raha korjati kooli klaveri ostmiseks. Minu teada oli seda raha Eesti aegu juba 60 000 marka. Kuhu see raha jäi ja mis sellega tehti, teab teile rääkida õpetaja Enn Rosin, kes selle Kokora pangas välja võttis ja Tartusse üle viis. Klaver aga jäigi koolile ostmata, kuna Rosin küll omale isiklikult Kodavere pastori käest klaveri oli ostnud.

Seega lõpetan oma jutustuse.



Friida Blaubrück.

Arhiivist ümber kirjutanud A.K., 22 september 2010. Väljamõisas.









Endise Eesti Aleksandrikooli kasvandiku

August Juhani p. Blaubrücki

elulookirjeldus mälestused

Vastuseks endise Eesti Aleksandri kooli

kasvandikkude ühendusele tema poolt

Torilas

märtsikuul 1927

(hilisemad osad on kirjutatud 1928)

välja üleskutse lehel

järjekorras tähendatud küsimustele

tahan siin järgmist avaldada:







August Juhani p. Blaubrück

Sündinud 27 aprillil 1875 vana kalendri järele Tartumaal, Laeva vallas, mõisa renditalus „Karulaanes“. Isa, Juhan Tõnu p. Blaubrück, ema Mari Blaubrück (sünd Kool) piasivad üle viiekümne aasta renditalu „Karulaane“, Laeva vallas, Tartumaal; - majanduslik seisukord kehvapoolne, sest et talumaad halva võitu olivad. Talu piiras põhja ja hommiku poolt suur kuusemets, lõuna ja õhtu poolt piirid olid rohkem lagedad. Sealt avanes vaade Laeva mõisa ja teiste talude peale. Laeva mõisa ja mõisa taga olevale kõrgele mäeseljakule. Õhtu piirilt avanes vaade üksikult seisvale kaunis kõrgele „Kevame“ mäele, mille nõlval seisis surnudaed ehk kabel. Põhjapoolsemad madalad otsad „Kevame“ mäe surnuaia ligi seisnud umbes 300 a tagasi Jaani kirik, surnuaed järele on jäänud ja tänaseni alles on nagu üksik metsasalk keset küla esines, mis ilupuid täis istutatud. Kasvades talukohal looduse keskel olin terve ja priske, avanesin vaimliselt aegamööda, kuue aastaselt hakkasid vanemad mind lugema ja kirjutama õpetama testamendist ja lauluraamatust, sest aabitsa raamatut ei olnud. Seitsme aastaselt oli lugemine ja kirjutamine selge ja siis hakkasin Laeva küla koolis talve üle kahe nädala kord näitamas käima; seesugune näituse kool kestis kaks aastat, ja õppeaineteks olid kirjutamine, lugemine, katekismuse peatükkide ja kirikulaulude päheõppimine. 1885 aasta sügisest 1886 aasta kevadeni igapäeva kooliõpilasena Laeva külakoolis. Õppeained olid lugemine, kirjutamine, piibliloo, katekismuse ja kirikulaulude õppimine, rehkendus ja pisut geograafiat ning vene keelt, eratundidena pisut saksa keelt õpetas mulle kodus ka õde, kes oli Tartus saksa elementaarkoolis õppinud. Õpetajad olid Adam Karelson (praeguse advokaat Ferdinand (Franz Krull) Karelsoni isa) ja Johan Truus (tema naisevend), mõlemad olivad mulle ema poolt sugulased. Koolis oli internaat, sai elatud seal terve õppeaasta, ainult laupäeva ja pühapäeva õhtud saivad kodus mööda saadetud. Mälestustesse jäi sest internaadi elust õpilaste õhtused jutuvestmised ning üks õudne öö kui väljas suur tähesadu oli – kõik taevas oli täis pikki tulejugasid, mida langevad tähed /meteoorid/ sünnitasid, mis vältas terve õhtuse öö. (Huvitav on see, et Jakob Liiv on ka sellest tähesajust oma mälestustes kirjutanud. Wolf.K.) Kevadel käisivad kirikus õpetaja praost Töpfer ja köster Aug. Lampson kooli revideerimas, see oli suur päev, mil kõik lapsed – näitajad, igapäevased ja reedesed (reedesed olid need lapsed, kellel igapäevane kool oli läbi aga, kes käisid reedeti koolis usuõpetust kordamas kuni leeri ehk konfirmatsiooni minemiseni) – pidid revidentidele aruandma lugemises, usuõpetuses, kirikulaulus, ja ka rehkenduses. Mina sain praosti käest seekord kiita. Sügisel 1886 astusin Tartus Jüri, õigemini Jüri kiriku kihelkonna kooli, kus õppisin kolm aastat ja mille lõpetasin kevadel 1889 aastal. Kool asus Hegningi platsil, vastu Hegningi platsi, endises „Linda“ seltsi majas, teisel korral esimest kooliaastat. Viimasel aastal olin linnas onu juures korteris, kes sööduvoorimehe ametit pidas. Õppeained olid vene, saksa ja eesti keel, rehkendus, geograafia ja vene ajalugu ning ka pisut looduslugu – viimased kõik vene keeles. Usuõpetus oli luteriusulistel eesti keeles, greeka õigeusklikel oli see viimases klassis juba vene keeles. Koole revideerisid tollal juba inspektorid, esimene inspektor oli sel ajal eestlane Luik. Kord käis Riia Greeka õigeusu piiskop Tartus, käisime teda terve kooliga Jüri kirikus vastuvõtmas venekeelse vaimulike lauludega ning andsime ta käele suud. Pärast käis ta koolis meid õpilasi vaatamas ja küsis ka greeka-õigeusuliste käest usuõpetust. Koolis võtsime teda jälle lauluga vastu ja saatsime lauluga minema. Õpilastele jagas ta veikeseid vaskplekist ristikesi mälestuseks. Koolis oli juhatajaks Jakob Belberg, täites kirikus salmilaulja kohustusi ning andis luteriusulistel usuõpetust, õpetajad olid J. Jurtakam, Poskat, Küüma, Ivan Troitsk.

Õpetus oli hästi korralik ning paljud koolilõpetajad astusid edasi õppima. Igal aastal jõulu eel enne koolitöö lõppu oli koolis tore jõulupuu, mille ümber lapsed laulsivad ja ringi käisivad, pärast oli maiuste väljajagamine, siis tuli udupiltide näitamine ning lõpuks oli õpilastele ühine theelaud. Jõulukuuse ajal viibisivad koolis ka mitmed võerad külalistena ning kohaliku kiriku preester. Tartu kooli minnes käis isa Kursi kiriku õpetaja praost Töpferi käest mulle ristimise tunnistust välja palumas. Praostiherra ei tahtnud seda aga välja anda ning tegi isale suure noomituse miks isa mind linna kooli tahab viia, ja ütles:“Las poeg külakoolis läbi käia, wot siia saab temast üks mees!“ Isa vastand selle peale: No miks praosti herra siis oma pojad ülikooli saadab, eks laske neid siis ka külakoolis käis, neist saavad siis ometi mehed! Selle peale saanud praosti herra nõnda püha viha täis, et kisendanud heleda häälega: Ah, sa räägid kui üks prohvet! Jooksnud siis kantseleist välja oma tuppa ning löönud ukse paukudes kinni. Isa jäänud aga kantseleisse ning ei ole ka enne ära tulnud kui ristimistunnistuse kätte saanud. Hulga aja pärast tulnud praost Töpfer jälle oma toas kantseleisse ning küsinud: Kas sa ikka veel ootad siin? Isa vastanud siis: Küsin veel üks kord teie käest seda tunnistust, ja kui teie seda mulle välja ei anna, siis koolihärra lubas seda kirjalikult teie käest välja nõuda. Selle peale saanud praost tulist viha täis, tõmmanud siiski tüki paberit ja kritseldanud teravate gooti tähtedega saksa keeles selle peale ristimisetunnistuse, nii et vaevalt võib seda lugeda ja andnud selle isale kätte, mida siis isa Tartu viis koolijuhataja hr. Belbergi kätte.

Sügisel 1889 astusin ma Põltsamaal Eesti Aleksandri linnakooli. Põhjuseks oli see, et isa oli kord Eesti Aleksandri Kooli asutamise komiteele ühe rubla raha annetanud selle lubamisega, et ta poja sinna kooli tahab panna. Sisseastujaid oli sel sügisel õige palju, sest Eesti Aleksandri Kool oli alles uus, kool ju rahva silmis väga lugupeetud. Pea pooled sisseastujaist kukkusivad eksami peal läbi ning pidid tagasi minema. Mina peasesin aga õige kergesti sisse, sest et Tartus koolis selleks hea ettevalmistuse olin saanud. Üldse võeti sel sügisel õpilasi sisse õige kõva eksamiga, mille järeldusel peasesid sisse hästi ettevalmistatud õpilased. Mina sain eksami läbi sisse teise klassi, sinna klassis võeti siis üle kahekümne inimese vastu ning kõik kanged poisid, kellest pärast said nii kuulsad mehed nagu – kindral Aleksander Tõnnison, advokat Laemmel, Sommer, advokat Artur Jung, Johannes Reinthal, A. Rosenbach, J. Soo, P. Järve j.n.e. Meie klass sai kuni kooli lõpuni inspektori käest kiita. Üteldi: kõige parem klass olevat! Eesti Aleksandi Koolis õppisin neli aastat ning lõpetasin selle kevadel 1893 aastal. 1895 aasta kevadel tegin seal veel linna kihelkonna kooli õpetaja eksami.

Esimesed muljed Eesti Aleksandri koolist, kui uuest õppeasutusest olid suurepärased. Koolimaja oli õige suur ehitus Põltsamaa ehk Paala jõe kaldal, tuletas midagi Vene Keisri Talvepaleed Neeva kaldal meelde, mida ma kusagil pildi peal kunagi ammu olin näinud. Klassitoad kõrged ja avarad, valged kohase sisseseadega, head õppeabinõud, raamatukogu, võimlemise ja laulusaal, klaveriga, puutöötuba, raamatuköitmise töötoad, avar üks määratu suur ja kaks vähemat magamistuba, haigetetuba, söögituba, inspektori ja õpetajate korterid, teenijate korterid, kelder ja muud ruumid. Kõik leidsivat aset selles suures ehituses. Õpetajad ja inspektor kandsid kullatud nööpidega mustjassiniseid sabakuubesid ja niisuguste isikute vastu oskas õpilastes auutundmus, need ei olnud ju mitte enam niisugused koolihärrad ega koolmeistrid nagu Laeva külakoolis ja Tartus algkoolis olin harjunud nägema, vaid need olid midagi kõrgemad olevused, kellele õige ettevaatlikult tohib ligineda. Väljas käies kandsivad nad sinisest kalevist musta sametist äärega nokaga mütsi, mille kullatud tärn ja riigi Kull ees olivad. Peale selle oli inspektor Ansonil kahe nokaga paraadkübar, millel suur kuldtärn külje peal ja kuldlint põigiti üle kübara lae ulatas, ning kinnist paraadsabaga kuube, mille külje peal kullatud käepidemega tore aumõõk rippus, mille tupe kullatud ots sabakuue alt välja ulatus. Riiklikus teenistuses oli inspektor Anson mõisnike seisuse sisse vastu võetud ning kandis Keiserliku hoovinõuniku aukraad.

Inspektor oli Anton Antonovitš Anson, greeka-vene õiget usku Tõstamaalt pärit, õpetas meile kord teises A klassis ajalugu ning geograafiat kuni viimase klassini ja kosmograafiat viimases klassis. Oli väga hea õpetaja, oskas õppeainet väga arusaadavaks teha, oskas õigel kohal ka mõne naljasõnagi oma seletuste sisse põimida ning oskas õpilastest huvi äratada õppeaine vastu. Vahel oli ka õige äge ja äkiline mees, kui keegi õpilane juhtus end halvasti ülalpidama ehk õppimises lohakas oli, siis vana Anson paukus kui pikne. Samuti kärkis ta tihti ka majahoidja, kärneri ja köögitüdrukutega kui need küllalt hoolikad ei olnud oma ametis. Nii ruttu kui ta vihaseks sai, lahkus tal ka viha tuju, ning ta võis jälle rahulikult asja edasi seletada. Anson oli väga viisakas õpilastega kui ka kõigi isikutega ümberkäia. Oli nõnda ütelda väga hea diplomaat, misläbi ta ka auastmetes kaunis kõrgele tõusis. Mäletan kui läksime kord terve kooliga Põltsamaale Õigeusu kiriku juure piiskop Agafangeli vastu võtma. Oli ilus kevadine aeg, ilm oli selge ja soe, poisid valgeis turnibluusedes, marssisivad neli tükki reas. Komandeeris maakonna ülema abiline stangavoi ohvitser, marssis ja mängis Põltsamaa laulu ja mänguselts, muusikakoor ja kanneti kõrgel kooli lippu. Lipukandjatel oli põigiti üle õla rippumas riigivärvilipud pikad scharfid (loetamatu). Anson ja õpetajad kõndisid poistega kõrvuti tee äärt mööda. Anson ütles poistele: Vot, lapsed, kui te nüüd lähete sinna siis laulge kõvasti, et see vene putka (see oli vana pisuke puust kirik) kohe ümber kukub. Kiriku asemele taheti uus kividest kirik ehitada ning piiskop tuligi platsi sisse õnnistama.

Preestri pool pani Anson end paraade uniformi ning ilmus siis välja poiste ridade juurde, kes seisivad kahel pool teed – auväravast kuni kirikuni. Poisid laulsivad muusikakoori saatel vahvasti, kui piiskop nende (loetamatu) vahelt läbi sammus kirikusse. Varsti pärast seda, kui piiskop ära oli läinud, tõsteti Ansoni auastmes jällegi kõrgemale. Korra oli Liivi kuberner Põltsamaal käinud, seal rahvale mingit kõnet pidanud ning Anson oli seda kõnet seal eestikeelde ümber tõlkinud. Viimati, kui Anson Tartus kaubanduskooli inspektoriks oli, siis käisivad seal ühed kõrgemad revidendid Peterburist, Ansen sai oma kooliga nende poolt kiita ja pärast sõitis Ansen nendega linnas ringi ning näitas neile linna ja tähtsamaid asutusi. Tartus käisin ma teda veel kaks või kolm korda Kaubanduskoolis vaatamas. Kooli pidude ajal Aleksandrikoolis oli Anson väga hea korraldaja, nõnda et koolipidud alati hästi korda läksid. Ta oli ka hea tantsija ning osav kavaler. Koolipidudel oli ta koos oma prouaga alati esimene tantsu alustaja. Proua oli tal väga peente näojoontega ja ütlemata ilus naesterahvas, oli kellegi preestri tütar. Ansoni juures elas ka Ansoni õde Anni, noor plika, väga kena neiu, oli lustiline daam koolipidudel. Läks pärast kellelegi kiriku salmilauljale ning kooliõpetajale mehele. Anson ei olnud mitte puru-venemeelne isik, sel venestuse ajajärgul vaid oli ka küllalt eestlane, ning mõistis väga hästi Eesti kooli juhataja olla. Koolipidudel laskis ta vene näitemängude kõrval ka eesti näitemängusid etendada ja eesti laulusid ette kanda. Samuti ei takistanud sugugi kooliõpilastel eestikeelseid kooliajakirjasid väljaandmast, mida sel venestuse ajal mitte ei oleks tohtinud lubada. Anson pigistas aga kõige selle üle teise silma kinni ning vaatas ainult ühega. Oli ta ju ise ka kord nooremas eas Pärnu Postimehe toimetaja olnud. Hariduse oli ta saanud Riia õpetajate seminaris, ning pärast oli lõpetanud Moskva kooliõpetajate instituudi. Moskvas õppides oli ta ka dr M. Veskele vene keelt õpetanud, kui see ennast ette valmistas Kaasani ülikooli professori koha peale.



Õpetajad:



Michail Pavlowitsch Nikolajev: venelane, mõisniku seisusest, Moskva kubermangust, kaunis noor mees. Oli gümnaasiumis õppinud ja pärast vististe Moskva kooliõpetajate instituudi lõpetanud. Oli E.T. Koolis vene keele ja käsitöö (puutöö) õpetaja, eratundides õpetas veel greeka, ladina ja prantsuse keelesid. Õppis ka eesti keelt tundma. Oli hästi vabameelse ilmavaatega ning armastas poliitikast ja rahvuslusest tihti poistelegi huvitavaid lugusid jutustada, kui need talle sellekohaste küsimustega esinesid. Pärast läks ta Wolmarisse linnakooli inspektoriks.

August Ivanowitsch Riikmann: vististi Rakverest pärit, eestlane, luteriusku, Tartu vene seminari ning Peterburi kooliõpetajate instituudi lõpetanud. Oli hea korra armastaja ning osav matemaatika õpetaja. Õpetas ka võimlemist ning andis luteriusulistele usuõpetust, kusjuures õpilased klaveri peal koraale mängisivad ning pidas hommikul õpilastele saalis hommikupalvust. Hiljem oli Valgas linnakooli peal õpetajaks ning praegu on vist Narvas õpetajaks.

Petr Ignatjewitsch Goveino: venelane kusagilt Ukraina ümbrusest pärit, lõpetanud Vilno kooliõpetajate instituudi. Ka hea korra armastaja ning hea õpetaja. Õpetas peaasjalikult looduslugu.

Jakob Adejevitsch Tamm: eestlane, Rannu kihelkonnast Tartumaalt pärit. Luteriusku. Tartu vene seminari lõpetanud, õpetas peaasjalikult eesti keelt ja eesti kirjandust ning veel üldist ajalugu. Osav ja lugupeetud õpetaja. Raske vaimuga, tõsine ja tüse kuju. Kirjanik ja luuletaja, müüs oma luuletusi „Ärgand hääled“ kui need trükist ilmusid, seal ka õpilastele, kes osta soovisid. Hiljem oli Veikse-Maarja kihelkonna kooli juhataja. Sures sääl ning sinna ka maetud. Need õpetajad olivat sääl kauemat aega ning nende ajal lõpetasin ma sääl õppekursuse 1893 aasta kevadel. Ennem olivat sela lühemat aega ka õpetajateks:

Jaan Erlemann: eestlane, vist endine Kanepi köster ja kihelkonna kooli õpetaja. Oli väga osav muusikamees, õpetas veel usuõpetust luteriusulistele, eesti ja saksa keelt ning aiatööd ja raamatu pookimist. Lahkus sealt puudulike vene keele mõistmise põhjusel ning asus Tartusse elama.

Petr Rutsjev: venelane, oli vististi Peterburi kooliõpetajate instituudi aurahaga lõpetanud. Õpetas peaasjalikult looduslugu.

Ivanov: venelane, Peterburi kooliõpetajate instituudi hõbeaurahaga lõpetanud, oli kangesti osav matemaatika õpetaja, eemaldati sealt aga joomise põhjusel ning viidi vist Tartusse linnakooli üle.

(nimi puudub või on segane): Põltsamaa vene kiriku salmilaulja. Õpetas üks pool aasta laulmist, viiuliga. Viljandi kreisiülema vanemabiline (stanovoi) ohvitser, vist nimega Krinewsky (venelane) Põltsamaa alevist, käis sõjaväelist võimlemist õpetamas, oli selles asjas väga osav. Abiliseks selles tunnis oli tal veel keegi väljateeninud veltveebel Põltsamaalt.

Veel käis Põltsamaa alevist keegi kuivetunud, pikk, mustaverd mees, umbkeelne, sakslane, üliõpilane, kes Põltsamaa mõisas kodukooliõpetajaks oli, üks talv meile saksa keelt õpetamas. Nime ei tea aga poisid kutsusid teda Gewissiks.

Mein (eesnimi, vist Johannes, õieti ei mäleta) keegi algkooliõpetaja Põltsamaa ümbrusest, oli üks talv seal vene keelt õppimas. Istus meiega ühes pingis, meile andis saksakeeletundi ja laulmist. Oli väga peenike laulukoori juhataja. Temaga käisime kontsertisid andmas Põltsamaal ja selle ümbruses.

Jaan Kansi oli ökonoom ja õpetas põllu ja aiatööd.

Põltsamaa greeka õigeusu preester Ink, eestlane, Viljandimaalt pärit, õpetas õigeusulistele usuõpetust.



Esiteks. Kooli tunniplaanisid ei ole alles jäänud. Kuna aga õppeainetest võib nimetada: venekeel, eesti keel, saksa keel, ning eratundidena veel greeka, ladina ning prantsuse keel, rehkendus, geomeetria ja algebra, geograafia ja kosmograafia, Vene ajalugu ning üldine ajalugu, looduslugu (botaanika, zooloogia, mineraloogia ühes füüsika ja keemiaga, joonistamine, laulmine ja muusika teooria, tööõpetusest olivad puutöö, raamatu pookimine ja papitöö, põllu ja aiatöö, greeka-vene usulistele andis usuõpetust Põltsamaa greeka-vene kiriku preester isa Ink.



Internaadis oli kasvandikke ümmarguselt 200 hinge, ning Põltsamaa alevikust umbes 20 kasvandikku. Üldises lauas – pansionis – sõivad 100 kasvandikku, kuna teised 100 kasvandikku oma kosti peal elasivad ja ise omale kooliköögis toitu valmistasid, nende hulgas mina. Toidu valmistamine oli suureks tüliks, võttis ära väga palju õppimise aega. Magamistoad olivad avarad, ning sääl valitses puhtus ja hea kord, mille järgi valvas isiklikult just inspektor Anson. Kui ta tuli voodid järele vaatama, siis pidi iga kasvandik oma voodi juures seisma, poole voodi teki ära võtma ja näitama, et voodipesu ja riided puhtad on. Õhtutel õppimise ajal ja magama minemise ajal valvasivad inspektor ja õpetaja kordamööda, et kõik vaguralt õpiksid ja siis mõistlikult magama läheksivad. Enne magama minemist oli saalis üldine õhtupalve pidamine õpilaste poolt ning peale selle hõikas korrapidaja kooliõpetaja kasvandikkude nimed läbi ja vaatas, et kedagi magama minnes ei puuduks. Kooli juurest ei tohtinud keegi kasvandik ilma loata kuhugi minna, vaid pidi luba küsima korrapidajalt kooliõpetajalt, see kirjutas raamatusse ülesse, et mis kella ajal on kasvandik internaadist ajutiselt lahkunud ja millal sinna tagasi tulnud. Haiged õpilased eraldati kooli haigetuppa ning selle rohitsemise eest hoolitses kooliarst Dr. Lakschewitz, kes Põltsamaalt sinna käis. Haigete ravitsejad olivad kooliteenijad köögitüdrukud, raskemad haiged saadeti Põltsamaale haigemajasse, ning vanemad viisid ka koju.



Kõva korra põhjusel elasivad õpilased internaadis rahulikult ja sõbralikult ning anti kooliõpilaste ajakirjasid välja, kus ärksamad õpilased kaastöölisteks olivad. Iga laupäev oli kibe ajalehtede kirjutamine ja väljaandmine.



Pidusid peeti õppeaasta jooksul kooli juures vähemalt kaks korda. Eeskavad oli näitemäng, koorilaul, ilulugemised, semestri ning õppeaasta lõpul peeti aktusidsamuti ka mitmesugustel tähtpäevadel. Koolilõpetajatele tehti üldine theelaud, kus viibisivad ka inspektor ja õpetajad, kooliarst ja kutsutud ametivennad. Õpilaste ajakirjad olivad Aleksandrist – nädalaleht; Paala – nädalaleht; Nurmekund – kuukiri; Naljaleht piltidega – see ilmus minu toimetusel. Mina joonistasin ehk õigemini maalisin ka kõigile teistele ajakirjadele pealkirjad, sest et ma koolis üks parem joonistaja olin. Neist ajakirjadest viis õpilane Kustav Kotsar, tubli hulga Oleviku toimetusse, kui ta kaastööliseks ja toimetaja liikmeks läks. Mul ei ole neist enam ühtegi alles jäänud.



Iseäralistest juhtumistest oleks vahest nimetada, et minu õppeajal seal kolm kasvandikku ära surid. Keegi Saabas, suri tiisikusse, just sama päeva õhtul, kui teised õpilased jõulupühiks koju lasti. Keegi Parts, Tartumaalt, vist Vara vallast pärit, suri krampide kätte, mis talle une pealt ehmatuse tagajärjel olivad ilmunud. Suri Põltsamaa haigemajasse, kus siis teda kõike õpilased ja õpetajad vaatamas käisivad ning leina koraali tema kirtsu juures. Keegi Kümmel Viljandimaalt, kukkus jooksu peal maha, külmetanud konarlise suurtee peale sügisel, põrutas pealuu katki, ajanud veel käte peale üles ja ütelnud teistele õpilastele: Küll ma sain suure hoobi! Langenud siis maha ja surenud. Siis oli veel üks õnnetu juhtumine kellegi Kersteniga, kes turnipuude külles rippuvatelt köitelt, millel raudrõngad otsas olivad, maha kukkus selja peale ja selle juures rinna rangluu katki põrutas, mis naha all kohe püsti oli tunda. Hale oli kuulda tema hoigamist, viidi Põltsamaa haigemajja ravitsemisele.



Üldine ideaal oli meil kõigil vahvateks tegelasteks tõusta Eestimaa kodumaa heaks. Selleks virgutas meid see vaba eesti vaim, mis valitses sel ajal Eesti Aleksandrikoolis. Pea suurem hulk kasvandikke on selle ideaali juure ka pärastises elus jäänud ning üks on nüüd rohkem, teine vähem Eesti isamaa pinnal jõudnud vagusid ajada selle harimiseks ja edendamiseks.



Lõpetasin E.A. Kooli 1893 aasta kevadel. Teised kaaslõpetajad olen juba p. 7 all kõik ära nimetanud. On mul ka alles veel ülesvõte kõigist selle 1893 aasta kooli lõpetajatest ning kooli õpetajatest.



Võin hinnata tolle aegset E.A. Kooli kaunis kõrgelt, ta on heakese hulga tegelasi väljasaatnud Eesti isamaa põllule tööle, ja see töö on paljugi vilja kannud.



Pärast Al. Kooli lõpetust sõitsin 1893 aasta kevadel Tallinnasse, et seal fotografisti juures õpilaseks astuda, sest et mul just rohkem kalduvust oli joonistamise ja maalimise peale. Et aga sealsed tingimised mulle ei meeldinud, siis sõitsin tagasi kodu. Järgmisel 1894 aasta kevadel sain valitud kooliõpetaja Kokora vallas Torila küla algkooli pääle. Selle aasta suvel olin siis veel Tartus kooliõpetajate pedagoogika ja metoodika kursusel, kolmandas ülemas (---) ning selle aasta (---) töötada. Palgaks oli esialgu valla poolt 150 rubla aastas, ühes prii korteri, kütte ja valgustusegi, pärast oli valla talukoht palga asemel kasutada. Tegin Põltsamaal E. Al. Koolis eksami linna-kihelkonna kooliõpetaja kutse peale. Selle järel töötasin Torila kooli peal. Kuni 1900 aasta kevadeni ning tulin sealt tagasi Laeva valda, vanemate juurde talukoha peale, sest et Kokora mehed väga jonnakad olid, minuga kaks aastat kohut käisid ja minust lahti tahtsivad (Üles kihutas rahva valla talukoha rentnik, kes ei tahtnud sealt koha pealt välja minna, ning ei tahtnud et ma seda talukohta palga asemel oma kätte saaks. Temale nõuks lõi veel Kokora valla kirjutaja Viirup, kes nüüd surnud. Ajasivad vallarahva õige möllu minu vastu. St. Kokora mehed minust kohtu teel võitu ei saanud) saada ja siis otsustasin Torila kooli asemele 2. kl Ministeeriumi kooli ehitada ja asutada ja et selleks kroonu käest abiraha saada, siis võtsivad vastu valitsuse tingimuse, et koolijuhataja jääb valitsuse määrata. Valitsus tahtsis aga muidugi määrata venelast, sest et siis venestamisvool meie maal õige kõva oli. Mis ka sündis ning valitsus määras juhatajaks vene rahvusest. Ning praegu on selles koolis, mis nüüd Eesti ajal kuueklassiliseks kõrgemaks algkooliks muudeti, venerahvusest koolijuhataja.

1901 aasta kevadel sain valitud Tartumaal Sootaga valla Vänikvere algkooli peale õpetajaks ning töötasin kuni 1905 aasta lõpuni. 1 jaanuarist 1906 sain valituse poolt tagasi määratud Kokora valda Torila 2 kl ministeeriumi kooli peale, kus senini ametis olen. Koolimaja on telliskivi ehitus ning praegu kavatsetakse siin veel juure ehitusi teha nende ruumide jaoks, mis veel puuduvad nagu võimlemise saal, kolmanda õpetaja korter ning majahoidja korter ja käsitöötuba. Avalikust elust olen vähe osa võtnud ning olen oma tööjõu peaasjalikult koolile pühendanud, sest et rahva tänamatust olen küllalt näha saanud. Enne mind oli Kokoral Torila kooli peal J. Reinumägi ametis, üle neljakümne aasta, oli vägev muusika ja laulumees, kõik eluaeg juhatas siin pillikoori, mida ta ise asutas samuti ka laulukoori, oli oma muusika ja laulukooriga kuulus üle Tartumaa ja kaugemalgi, vahel käis ka Oudova linnas mängimas tellimise peale ja kõige selle lõpp oli, et kooliametist lahkudes pidi pimedas rehetoas elama ja pärast elas mõned aastad veel Pala vallas, peremeeste juures rentnikuna ja pooleteramehena, sest et viletsa kooli koha peal mingit tagavara kapitali ei saanud koguda ning pealegi terve oma eluaja koolile, pilli ja laulukoorile oli kulutanud. Ta on maetud Kodavere surnuaiale, ning praegugi puudub ta haual raudrist, ning puuristki on ära kõdunenud, kuna Kokora vald ega ka Kokora praegune Laulu ja Mänguselts pole veel selle peale sugugi mõtelnud, et oma endise haritlase hauda võtaks korraldada ehk talle vähemalt raudristigi laseks haua peale mälestusmärgiks ülesse panna.

Üldse ei oska meie rahvas veel kooliõpetajatest lugu pidada, neid ainult mõnitatakse ja tihtigi protsessitakse ja käiakse nendega kohut, nagu seda ajalehti lugedes küllalt näha võib. Ikkagi on maa kooliõpetaja kui missioneer, kes rahva poolt palju peab kannatama, iseäranis veel praegusel ajal, kus kooliõpetaja on omavalitsusest ärarippuvaks tehtud. Selle järelduseks on paremate õpetajate maalt linna põgenemine ehk küll linnas elukalliduse tõttu tihtigi elu palju kitsam on kui maal, kuna aga kooliõpetajal linnaelust siiski niipalju kasu on, et ta seal hõlpsamalt oma lapsi saab koolitada, maal see tal ülejõu käib ehk koguni võimatu on. Kõige selle järeldusel ei ole ka ime, kui viimasel ajal kooliõpetajad seltsielust rohkem end tagasi hakkavad tõmbama, mis ka täiesti soovitav on, sest et koolitöö nüüd kaunis laialdane ja raske on ning kogu kooliõpetaja jõu kõik ära tarvitab. Vanal ajal, enne venestuse ajajärku, oli maa algkoolideõpetaja õppekava õige väike. Kooliõpetajatel jäi siis ka rohkem aega üle seltsielust osa võtta ning laulu ja mängukoorisid juhatada, nagu see ärkamisajast küllalt teada on.

Abiellu astusin Kokoral Torila kooli peal ametis olles 1897 aastal Anna, Villemi t. Freywaldiga Kokoralt, taluomaniku tütar, perekond on veike, kaks last: Herbert (Herbert Blaubrück, s. 18.07.1898 Tartumaa Kokora v. 1931 dipl. keemik. Õppinud ka juurat. Tapetud 09.07.41 hävituspataljoni poolt Tartumaal Kasepää vallas. Korp!Ruthenia. Andnud välja Valtsev'i Algebraliste ülesannete kogu, Tartus 1924. (ümberkirjutaja Wolf K. märkus), sünd 1898, lõpetas Tartus kooliõpetajate seminari, õppis siis üks aasta Tartu ülikoolis keemiat, selle järel oli viis aastat Valgas poeglaste reaalgümnaasiumis keemiaõpetajaks, praegu jätkab jälle ima haridust Tartu ülikoolis Keemia alal. Tütar Frieda, sünd 1899 a, õppis Tartus Nooresoo Kasvatuse Seltsi gümnaasiumis, kuni kuuenda klassini, jäi raskesti haigeks, oli lõikusel, selle järel põeb raske verepuuduse all tänaseni, kodus minu oma juures, mis mulle ütlemata palju raskust teeb, nii et ma sest ajast koguni pessimistliselt kogu elu peale olen hakanud vaatama ja sest enam mingit huvi ei tunne, ning arvan, et palju õnnelikum on inimene, kui ta üksi elab ja mingit perekonda omale ei soeta, liiati algkooliõpetaja ja vaesel käsitöölisel on see ülesanne luxuse asi, seda võivad lubada omale ainult rikkad, kellel võimalus on lapsi kasvatada, neile head haridust anda ja neid ka haiguse korral tarviliselt ravitseda. Kõik oma teenistuse sissetuleku olen lastekasvatamise ja koolitamise ja ravitsemise ja rohitsemise peale ära kulutanud, tagavara kapitali ei ole saanud vanaks päeviks koguda, ja tütar ei saa enam praegu haiguse põhjusel edasi õppida, tema tulevik on täiesti tume , ja samuti minu tulevik siis kui teenistusaeg lõpeb ja ma koolitööst pean lahkuma.

Vanematel oli mõisa renditalu Laevas, eluasemeks, see sai ära antud 1914 aastal, kui vanemad korraga nimetatud aasta suvel ära surivad, ning sest ajast pidin ma omakesi jääma lõplikult siia kooli juure elama. Enne sai siit suvel käidud Laeva vanematele appi talutööle ning sai sedaviisi kooliõpetaja palgale pisut abi, et kuidagi läbi sai. Praeguse aja selle palga peal kuidagi läbi ei saa. Vististi kujuneb meil asi nüüdki nõnda, et kõik algkoolideõpetajad saavad meil olema üksikud ilma perekonnata inimesed.



Al. Kooli kaaslõpetajate aadressid mul praegu teada ei ole, ei ole nendega enam tervelt 35 aastat kokku puutunud. Oleme nagu „essind linnu, kik ilma laanen laiali“. Ainult Ed. Õunapuuga ja hr. Samuel Sommeriga olen viimasel aegul kokku puutunud. Ei ole ka mingit materjaalset võimalust siit Tartu ega Tallinna välja sõita, et seal teiste koolivendadega vahest juhtumisi kokku trehvata. Isegi endiste E. Al. Kooli kasvandikkude ühingu koosolekule, mis kevadel 1927 Põltsamaal ära peeti, ei saanud minna, sest et autoühendus Tartu ja Põltsamaa vahel seks ajaks parajasti jälle seisma jäi auto rikkimineku tagajärjel ning ma ka teada ei saanud, kas Jõgeva ja Põltsamaa vahel sel ajal kevadel oli või ei.



Katked:



Minu isa poolt vanaisa oli Tõnu, selle isa oli Märt, ning viimase isa oli Laur, umbes 1750 aastal, ta pidas Lepiku talu suurtee ääres, Kärevere koolimaja juures oja kaldal, oja kohal suurtee peal oli sild, mille käsipuud olnud siniseks värvitud, sellest sillast antud mõisas Laurile famiilinimi Blaubrück (sinisild).



---Laeva jõgi on Emajõe haru. Laeva ja Emajõe peal sõitsivad lodjad ehk laevad, mis Laeva mõisast lupja ja telliskive ning põletispuid Tartu vedasivad. (Edasi kirjutab hr Blaubrück oma kaunist lapsepõlve maastikust ja sealsetest rahva juttudest. Kadunud Jüri kirikust, mille kell jõkke kukkunud ja mis Kellahauas pühade aegu löövat nagu raatuse kell linnas. Selle olen jätnud kirjutamata. W.)



Kaasõpilased teises A klassis olivad:


Aleksander Tõnnison: astus hiljem Vilnusse junkrukooli, praegu kindral ja diviisi ülem, kuulus Narva kaitsja Vabadussõjas, koolis toimetas ajalehte Aleksandrist.

Samuel Sommer: Tormast, hiljem Peterburi ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud. Oli Eesti vabariigi siseministri kohusetäitja ametnik Petserimaal ja Narvataguses maal. Oli huvitav jutuvestja ja teadusmees. Toimetas kuukirja Nurmekund. Tal oli palju teaduslikke ja filosoofilisi raamatuid, mida ta kaasõpilastele lugeda andis, ütles, et temast peab üks admiraal saama.

Artur Jung: Pilistverest, kirjaniku Jaan Jungi vennapoeg, aitas hiljem Jaan Jungis Eesti muinasteadust kokku seada ja väljaanda. Oli siis Pärnus Elisabeti kiriku köster. Pärast õppis Tartu ülikoolis ja lõpetas selles õigusteaduskonna. On praegu vannutatud advokaat Viljandis. Tegi kaastööd kooli ajalehtedele.

Johannes Reinthal: Põltsamaalt, oli Eesti ajal kord maavalitsejaks Petserimaal, ning praegu elab vististi ajakirjanikuna Tallinnas, tegi kaastööd kooli ajakirjadele.

Jüri Soo: oli osav õpilaste eralaulujuht, viljandimaalt, õpetas viiuliga, andsime tema juhatusel mitu korda konsertisid. Toimetas nädalalehte Paala. Varem toimetas seda Kustav Kotsar. Tema hilisemast elukäigust ei tea praegu midagi.

Peeter Järve: oli Jüri Soo lähem sõber, käisivad ikka paaris. Vist Pärnumaalt Hallistest, pärastine elukäik praegu teadmata.

August Roosenbach: Põltsamaa ligidalt, tegi kaastööd kooli ajakirjadele, hiljem vallakirjutaja, vist Põltsamaal.

Jaan Klaar: Põltsamaa ligidalt, hiljem elukäik teadmata.

Jüri Laur Viljandist: tegi vahel õhtuti teenijate teenijate toas kingsepa tööd ja teenis sellega vahel omale ülalpidamist, oli vaene poiss, Viljandist pärit. Hiljem mõisavalitseja Virumaal ning pärast kroonu viinamüüja Venemaal.

Friedrich Krass: vist Viljandimaalt, hiljem metsahärraks kusagil.

Johannes Sturm: Pikknurmest, Kursi kihelkonnast, hiljem kihelkonna kooliõpetaja Rannus ja pärast Kursis.

Jüri Saarits: vististi Põltsamaa ligidalt, hilisem elukäik teadmata.

Johannes Ant: hilisem elukäik teadmata.

Karl Gutti: hilisem elukäik teadmata.

Johannes Johanson: hilisem elukäik teadmata.

Peter Kalm: hilisem elukäik teadmata.

Frommhold Kelder: hilisem elukäik teadmata. Hiljem vist panga direktor Narvas.

Mihkel Ibjus: hilisem elukäik teadmata.

Kõik need lõpetasid õppekursuse minuga ühes 1893 aastal. Teistest klassidest oleks nimetada veel koolivennad:

A. Rei (praegune riigikogu liige. M.Pung: praegu vannutatud advokaat vist Tallinnas. Ed. Õunapuu: praegune Tartu maavalituse administraatori osakonna juhataja. Gustav Kotsar: oli ka meie klassis, mõne vahejuhtumise pärast kooliõpetaja A. Riikmanniga astus ta III A klassist välja. Oskas vene ja saksa keelt ja oli suur seadusetundja. Tal oli seaduseraamatuid ning kirjutas talumeestele palvekirju, toimetas ka nädalalehte Paalat, hiljem Oleviku toimetajas kaastööliseks. Pärast advokaat Tartus ning hiljem Tallinnas.

Hants Pöögeman: oli kooli ajalehtede kaasautor, hiljem kirjanik-luuletaja. Praegu enamlaste ajakirjanik ja tegelane Petrogradis (Leningradis). (Hans Pöögelman: 1875-1938. lõpetas Eesti Aleksandrikooli 1892 aastal. W.)



( A. 18-19 november 2010 aastal, Väljamõisas)





August Blaubrücki (sünd 9 mai 1875) autasustati Vabariigi Presidenti K. Pätsi poolt 1940 aasta kevadel III järgu Looduskaitsemärgiga loodushoiu alaste teenete eest.







Lgp õpetaja Uibo



Tänan Teid kirja ja huvituse eest, millega suhtute minevikku!

Mul on ainult kahju, et väga palju on väärtuslikku läinud kaduma.

Mu isa hoidis viimseni kõik alles, aga sellest on juba palju aega möödas kui ta suri ja nii kahju kui mul ka oli andsin emale isegi kalleid teaduslikke raamatuid tuletegemiseks. Ses kuhu neid ikka panna? Meie kogu oli pääasjalikult venekeelne. Eestikeeles oli veel üks salmik, Virulauliku oma – sääl olid kõik meie usuasjad salmides. See sai Venemaalt tagasi tulnud perekond Ditkedele. Vb saab seda veel kätte.

Siis oli veel mõni muinasaja laulik ja üks raamat Eesti rahva ristimisest läbi Henriku ja Aleksander II lapsepõlvest. Kuhu need jäid ma isegi ei tea, sest mina neid hoidsin laua all kastis aga nüüd neid ei ole. Kahekasti üle oli mul pandud suur papikaantega taimede ja lillede album Tema oma maalitud loodusest. Ma nii nutsin päris, kui seda pakki enam ei olnud. Ema ütleb, tema ei ole võtnud aga ise käis päevad otsa ära, kes teab kes võttis. Ainult ühe lehe leidsin kasti tagant maast.

Vanu Olevikke oli mitu kastitäit ja ka Postimehi ja Lastelehti, nende pärast oli meie peale kaebatus kui vallamajast ära kolisime. Uurimiskomisjon saadeti välja ja kästi see vana rämps kõik ära põletada.

Meil oli raamatukaste tuba laeni täis kui siia tulime ja ka mitu raamaturiiulit. Oleks võinud kõik täies koosseisus muuseumi anda, kui varem oleks keegi seda küsinud.

Oma esimese õpiku Kodukooli ja esimesed kokkupakitud Lastelehed andsin (loetamatu nimi). Väike Merike hakkas neist käske õppima. Olin ise 7 aastane, kui oli juba sellest õpitud 7 käsku, mida vuristasin ette pastor Walterile, kui see tuli kooli katsuma, olin siis teises klassis.

Meil on aga nüüd elamine nii väike, et ei olegi enam kus midagi hoida ja kuhugi polnud neid panna!

Nende käest saab veel ehk ka kätte. Vene keele õpikuid oli neli. Ühe neist viis Karin? Teile aga üks 5-6 klassi oma (loetamatu) ära oma laua pealt ja 3-4da oma andsin Tartu muuseumi. Kui ilus oleks olnud kui kõik see raamatukogu oleks võetud Alatskivi muuseumile, kuid miks ei küsinud keegi varem?

Ja pääle selle veel viiul ja taktikepp. Viiul on alles kuid poognad on väljaveninud ja keeled katki. Ma tahaks teda veel meelsasti korraks näha ja ehk isegi veel mängida, kuid kust saada keeli ja poognaid!?

Nii kahju oli kogu sellest hävingust! Ka raamaturiiul on juba kõik ärajagatud. Kõige uuem riiul (ma tulin pärast koju, kui venepoiss hakkas teda kirvega puruks lööma). Sai tehtud tuleroaks. Ma päris karjatasin. Ärge tehke teda puruks! Kuid ema ütles, see suur riiul, kuhu sa mõtled ta panna?

Alles on veel isa koolipõlvne söögikapp, kust nad kindral Tõnnisoniga kahekesi Aleksandri koolis söönud. Tagant käivad juba rotid sisse, meie ei hoia enam sääl sees toitu. See on meil kapi peal. Niipalju ongi meil veel kuhu (loetamatu) asju panna Tema kirjutuse laud kus ta ööd läbi istus ja lastele noote kirjutas on ka nagu ta oli.

Aidas on veel üks (loetamatu) täis puust tehtud oreli torusid – need võin ka muuseumi anda.

Ja siis üks vanaaegne latern, mida Tema isa oli valmistanud 18 a noormehena ja mõned lehed sugupõlve albumist, kus Ta kogu oma suguvõsa oli üles kirjutanud ja mõndki elulookirjeldused. Selle raamatuga oli mu ema viimasel ajal tuld teinud. Kohkudes leidsin ta oma väikese laupäält rebituna, mõned lehed, mis säilinud on annan muuseumi ja ka vanaisa Juhani pildi, mis ta ise pliiatseiga maalinud enne minu sündi.

Siis annan muuseumi veel ühe õlimaali. Ta oli väga ilus aga külanõukogu toas vallamajas mehed suitsetanud ta ära nii et pesemisegagi ei lähe enam puhtaks. See oli maalitud meile Kallaste kooliõpetajalt Bordonossilt mälestuseks. Mul oli ka omatehtud õlimaale kuid need on kõik juba otsas.

Meelsasti tegeleksin veel talvepiltidega kui saaksin kuskilt värve ja materjale, kuid oleme ju ilma rahata, ei või mõeldagi muule kui igapäevasele leivale!

Saksakeelseid raamatuid oli ka juba enamik ära jagatud. Viimase 7 tükki ma jätsin omale, viis Axel Kuusik omale õppida, ja ei toonudki neid enam tagasi, tema oli võtnud ka selle Jakobsoni lugemiku, mille pärast (loetamatu) poolt kätte sain ja teile saatsin.

Siis oli ka trobikond inglisekeele raamatuid, neist on veel mõned alles, alles on ka mu venna suur saksakeelne Geemia, mida ta ülikoolis õppis. Üks suur venekeelne inimese ja teine looma velskri raamat ja mõned muud parimad raamatud. Oma inglisekeele Literature, mida õppisime viimasel kursusel Tartus enne minu lõplikku haigestumist andsin emale tuld teha.

Meelsasti tahaks veel lugeda sõnastikke ja lugeda võõrkeelt, just huvitab vastastikune tõlge, mul on veel vähesed sõnaraamatud. Suur vene sõnastik läks kaduma meie kolhoosi aseesimehe Kirejevi läbi, kes võttis omale õppida.

Tema kirjutet noote oli meil terved virnad. Ma korjasin kallimaid laule papikaante vahele ja hoian kummutis. Sääl on ka esiaegsed trükitud noodiraamatud ja Miina Härma laulud. Mõned noodiraamatud ja isa tehtud laulud läksid Kallaste kultuurimajas kaduma. 41 laulust saadeti tagasi vaid 10. Olin seekord raskesti haige ja hiljem oli kultuurijuhataja juba lahkunud. Mõned oma tehtud laulud on aga säilinud laste kaante vahel.

Nüüd püüan vastata mõnele Teie küsimusele:



Markuse eesnime ma ei tea aga Kavastu poolt ta oli.

Venemaalt käis meie poole veel mõisavalitseja August Vilde, kes elas siin vallamaja kõrval praeguses Kallaste majas. Ütles omal sääl väga hää elu olema. Teisi ma ei tea. Üks suur poiss Parts saatis veel koolile kooli 50 a juubeliks õnnitluse telegrammi ja teise saatis Villem Tubin Tartust. Villem tubinist räägin rohkem, kui kokku saame. Eduardist tean niipalju, et ta isa elas Pärsikivil väikses majakeses ja oli rätsep. Oli kõhetu vanamees ja puhkus pillikooris flöötel.

Teda kutsuti Daani Joosepiks. Mu ema räägib, et esimene näitemäng Torilas oli toimunud Freiwaldil, tema isamajas ja et kui Villem Tubina ema oli tahtnud tulla pidule ja vana Miku Tooma v. vanaisa teda keelanud, siis Daani Joosep öelnud: Mida teab pime päevavalgest ehk Miku Tooma näitemängust! Eduardi vanem vend oli kõhetu noormees, sures noorelt tiisikusse.

Eduard käis koolis siis kui mina käisin Tartus. Ta olevat ka pillikooris agar flöödi puhuja olnud. Ta abiellus hiljem mu lapsepõlve sõbra Linda Pirniga Tartus. Ta oli siis Vanemuise koori juhataja ja Linda oli näitleja. Hiljem läksid nad lahku, Tubin võttis ühe oma koorilaulja ja Linda suundus Estooniasse.

Alatskivi koolijuhataja Reiman oli pärit Ranna vallast, kust kõik Reimannid. Siis käisid tema ajal veel 2 kuud Sood, Greos ja Moorid.

Leithammeli arreteerimise põhjus oli 1905 aasta ülestõus, kuid mis ta just tegi ma ei tea. Ta käis Eesti alul veel meie pool oma dokumente otsimas.

Aleksander Raudsepp tuli meile 1902 sest kuuendal tulime siia meie ja siis ta oli veel siin. Leithammel tuli jah Kodaverest, oli endassetõmbunud, sünge edasi püüdja mees. Kui Raudsepp siin koori juhatas, käisid lauljad kokku koolimajja ja meie olime lapsed, tukkusime pinkide pääl, kui olid lauluproovid, sest isa ja ema olid ju ka lauljad. Meil oli väga igav ja uni tikkus ligi, sest proovid kestsid hilisööni.

Isa omatehtud laule oli 41 tükki, jäid Kallastel kadunuks. Isa oli töökas, vahel kirjutas ka öösel. Oma surma öölgi.

Tahaks ka kord veel neid laule sääl klaveril mängida, mis mul on säilinud.

Polegi meil enam nagu elu, oleme nagu mahamaetud.


Torilas 1961

No comments:

Post a Comment